Võlaõigusseaduses (VÕS § 367) on liisingulepingu ülesütlemise puhuks ette nähtud eraldi regulatsioon, mille kohaselt tuleb lepingu ülesütlemisel liisinguandjale hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulud, millest on juhul, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse, maha arvatud liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja juba tasutud liisingumaksed.

Aegumine kestvuslepingute ülesütlemise puhul

Konkreetses vaidluses jättis liisinguvõtja tasumata kolme kuu liisingumaksed ning selle tulemusel ütles pank liisingulepingu üles. Vaidluses väitis võlgnik, et perioodiliste liisingumaksete ja  liisingulepingu lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõuet ei tohiks eristada,  sest lepingu ülesütlemisel muutuvad kõik tasumata arved ja intressid finantseerimiskuludeks ning aegumine algab lepingu ülesütlemisest.

Seadus näeb samas ette erinevad aegumistähtaja algused korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetele (nt igakuised liisingumaksed), mille aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil vastav nõue muutub sissenõutavaks ja lepingu ülesütlemisest tuleneva kahju hüvitamise nõuetele, mille aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisest, ehk sisuliselt lepingu ülesütlemisest.

Riigikohus võlgnikuga ei nõustunud ja kinnitas, et nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, sealhulgas tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega.

Kestvuslepingu osamaksete nõuded hakkavad aeguma vastava osamakse kalendriaasta lõppemisest, mil vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda üldreeglist, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega.

Erinevad nõuded liisingulepingu ülesütlemisel

Lisaks sellele rõhutas riigikohus, et liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla:

• enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue,
• lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue ja
• lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue.

Artikli alguses viidatud liisingulepingu ülesütlemise regulatsiooni eesmärgiks on vältida liisinguandja alusetut rikastumist liisinguvõtja arvel. Rikastumise keelust tuleneb liisinguandja kohustus tagastada liisinguvõtjale liisingueseme väärtus liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet ületavas osas.

Riigikohtu poolt enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete ja lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõude eristamine loob aga liisinguandjatele olukorra, kus liisinguandja omandisse jääva liisingueseme tagastamisaegse väärtusega võivad kaetud olla kõik liisinguandja kulutused, kuid liisinguvõtjal tuleb talle siiski tasuda enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata liisingumaksed, seda isegi juhul,  kui liisingueseme väärtus kataks ka tasumata liisingumaksed.

Näitlikult võiks seega tekkida järgmine situatsioon.

Näide
Liisinguandja tasub esimese kolme kuu liisingumaksed tähtajaks, kuid jätab järgmise kolme kuu liisingumaksed tasumata. Liisinguandja ütleb lepingu üles. Kui nüüd liisinguandjale jääva liisingueseme turuväärtus on võrdne jääkväärtusega lepingu ülesütlemise ajal, on liisinguandja krediidikulude hüvitamise nõue kaetud, kuid liisinguandjal on võimalus liisinguvõtjalt veel eraldi nõuda enne lepingu ülesütlemist tasumata jäänud kolme kuu liisingumakse tasumist.

Kokkuvõttes lahendas riigikohus konkreetse kaasuse, et tagada õigusrahu ja õiguskindlus, kuid samas andis liisinguandjatele positsiooni, kus liisingulepingu ülesütlemisel enne ülesütlemist tasumata liisingumaksed on justkui üldise krediidikulude hüvitamise nõudega hõlmamata ning moodustavad iseseisva nõude, mille puhul liisingueseme väärtust ei pea arvestama.