Viidatud tingimuste kohati üllatavast sisust on võimalik lähemalt lugeda allakirjutanu eelmisest blogikandest. Nende kriteeriumite täidetusel ei või üldiselt riigiabi anda, kui Euroopa Komisjon pole enne vastavat luba andnud.
Mis on üldist majandushuvi pakkuvad teenused?
Üldist majandushuvi pakkuvad teenused (ÜMPT) on teenused, mida ettevõtja tavapärastes turutingimustes ehk täiendava hüvitiseta ei pakuks või ei pakuks samas ulatuses või avalikkust rahuldatavatel tingimustel [1].
Näiteks Eestiski viimasel ajal kõneainet tekitanud lairibaühenduse puhul on Euroopa Komisjon leidnud, et piirkonnas, kus investorid ei suuda pakkuda piisavat lairibakatet, võib teatavatel tingimustel anda ÜMPT hüvitist. Ehk, kui erasektor ei suuda pakkuda hetkel riigi väljaehitatud võrgust ühendust lõpptarbijateni, võiks kõne alla tulla, et riik maksab teenusepakkujatele hüvitist ÜMPT eest. Klassikaliseks ÜMPT näiteks võiks Eestis pidada ka avalike liinivedude hangete läbi tellitud maakondlikku ühistransporti.
Juhul, kui avalikest vahenditest toetatakse ÜMPT osutamist, võib tegu olla riigiabiga. Euroopa Kohus on aga oma Altmarki lahendis [2] viidanud neljale kumulatiivsele tingimusele, mille puhul pole täidetud riigiabi eelise-kriteerium ehk ettevõtja ei saa majanduslikku kasu, mida ta poleks saanud tavalistes turutingimustes riigi sekkumiseta. Altmarki lahendi kriteeriumite täidetusel pole seega ÜMPT hüvitise näol tegu riigiabiga.
Millal on lubatud ÜMPT osutamise eest hüvitist maksta?
Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud.
Teiseks tuleb hüvitise väljaarvutamise parameetrid eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata. Näiteks kui ÜMPT osutaja valitakse riigihankemenetlusega, tuleks hüvitise arvutamise alused hanketingimustes võimalikult täpselt ette näha.
Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik ÜMPT osutamisega seotud netokulude ja mõistliku kasumi summa. Mõistlik kasum tähistab siinkohal keskmist kapitali tasuvuse määra, mida mõistlik ettevõtja eeldab, kaaludes riski taset ÜMPT osutamisega seoses.
Neljandaks, ÜMPT pakkuja tuleks üldiselt valida riigihankemenetluses. Juhul, kui riigihankemenetlust ei korraldatagi, tuleks ÜMPT hüvitise määramisel lähtuda keskmise hästi juhtitud ettevõtja netokulude ja mõistliku kasumi summast.
Neljanda tingimuse puhul on saatan siiski detailides. Riigihankemenetlus ei „päästa“ alati riigiabireeglistiku võimalikust rikkumisest, vaid ainult siis, kui hanketingimuste abil on võimalik välja valida pakkuja, kes on võimeline osutama teenust kogukonnale vähima kuluga. Eelistada tuleks eelkõige avatud hankemenetlust. Hankemenetluses saab eduka pakkuja välja valida teatavasti nii madalama hinna kui majandusliku soodsuse kriteeriumi alusel. Esimene vastab igal juhul Altmarki 4. kriteeriumi tingimustele, teise puhul aga üksnes siis, kui hindamiskriteeriumid on piisavalt tihedasti seotud pakutava teenuse sisuga ja võimaldavad majanduslikult kõige soodsamal pakkumusel vastata turuväärtusele [3]. Riigihankemenetlusest ei „piisa“ kindlasti, kui esitatud on vaid üks pakkumus või kui hanketingimustega pole tagatud piisavalt avatud ja reaalne konkurents.
Kui Altmarki 4 kriteeriumit ei ole täidetud, on ÜMPT hüvitis riigiabi ehk printsiibis Euroopa Komisjoni eelneva loata keelatud. Oluline on samas, et ÜMPT hüvitistele kehtib teisigi erandeid riigiabireegistlikust, mis puudutavad Euroopa Komisjoni teavitamise kohustust.
Kindlasti tasuks nii ÜMPT tellijatel kui osutajatel edaspidi läbi mõelda, kas ÜMPT eest makstav hüvitis/teenustasu rikub Euroopa Liidu õigust ning vajadusel oma toiminguid korrigeerida. Ebaseaduslik riigiabi tekitab probleeme kõigile osapooltele, mida on aga võimalik vältida.
[1] Euroopa Komisjoni teatis nr 2012/C 8/02, p 45 jj.
[2] EuKo nr C-280/00, Altmark, p 87 jj.
[3] Euroopa Komisjoni teatis nr 2012/C 8/02, p 62 jj.
Sandor Elias,
advokaat
