Kui kaasata põllumajandusettevõtetesse sagedamini töökeskkonnaspetsialiste, ergonoome, psühholooge jt oma ala asjatundjaid, kes kohapealseid töötingimusi hindavad ja aitavad neid töötajale senisest veelgi mugavamaks kohandada, kas siis poleks põllumajandusettevõtjal vaja enam keskenduda pidevale töötajate otsingule nagu praegu? On tööjõupuudus põllumajanduses tingitud oludest, mis pole sugugi võrreldavad nõukaaegsete loomalautade virtsarennide, olematu olme ja logiseva tehnikaga, sest kasutatakse võimalikult palju automaatseadmeid ning püütakse tagada töötajatele sobilikku mugavust. See ei tähenda, et töö farmis füüsilist pingutust üldse ei nõuaks.

Linnast saabunud spetsialistide soovitused võivad olla asjakohased, ent põhjused, miks inimesed enam maal töötada ei taha, on märksa sügavamad ega ole tekkinud üleöö. Ja nende väheste, kes veel tahavad põllumajanduses töötada, koormus kipub olema paljuski liiga suur põhjusel, et töötajaid lihtsalt napib. Kui keegi neist peaks veel haigestuma või lapse tõttu tööst eemal olema, kasvab teiste koormus. Loomad ei saa jääda toitmata ega lüpsmata. Kuigi kaasaegsed farmid pole võrreldavad "nõukaaegsetega", siis kummikud tuleb sellegipoolest jalga tõmmata ja loomapidamisega kaasneva sõnnikuaroomiga leppida.

Põhjuseks hirm, eelarvamus ja teadmatus

„Muidugi võiks farmi kutsuda tööpsühholooge, ergonoome ja muid eksperte, ma ei ole vastu, aga meil Mangenis on juba töötajatele väga head tingimused. Lüpsikarussellil ei pea inimene jooksma lehmale järele, vaid lehm tuleb lüpsja juurde jne, aga me ikkagi ei suutnud leida sinna töötajaid. Pakkujaid oli küll, aga kui töötegemiseks läks, siis polnud kedagi. Katsetati ühe korra ja mindi: töö on must, seda ma teha ei taha,“ kirjeldab kogu elu põllumajanduses töötanud ja eelmisel sügisel Mangeni PM OÜ juhiametist loobunud 77aastane Hendrik Allsaar. Seetõttu olid nad sunnitud ukrainlasi tööle tooma.

Mulle endale ka ei meeldi, et ma pean võõrtööjõudu palkama, kui meil endal on inimesi küll, aga tööle neid ei saa.

Allsaare tähelepanekuil pole vastumeelsus põllumajanduses töötamise vastu tekkinud üleöö, vaid kujunenud pika aja jooksul, mis algas juba nõukaajal. „Eks vastumeelsust on kogu aeg ka süvendatud. Pealegi, kui inimesed on harjunud töötama näiteks poeleti taga, ehkki palk on väike, siis nemad juba maatööd kardavad ega taha seda tegema minna.“ Vabas Eestis pole põllumajandust, samuti võimalust maal elada, töötada ja puhata kuidagi propageeritud. „Pole tutvustatud farmi- jms maatöid. Meil on ju tohutu töötute armee, aga me ei suuda neid põllumajandusse tööle suunata,“ sedastab Allsaar.

Hiljaaegu valmis Mangeni PM OÜ Koksvere piimafarmi töötajatele üheteistkümne korteriga maja, kus on 2- ja 3toalised maakütte ja kõigi mugavustega korterid, kus on nii köögimööbel kui muu vajalik olmetehnika. „Mind lõid need korterid lausa pahviks! Seal elades pole töölt tulles vaja mitte midagi muud teha, kui vaid riided vahetada ja puhata...,“ tõdeb Hendrik Allsaar, kelle andmetel on praegu majas elamas kaks perekonda. Üheksa korterit aga ootavad töötajaid, kes oleksid valmis alaliselt nii tööd tegema kui kohapeal elama.

„Kardan, et inimestes on kujunenud maatööde suhtes eelarvamus ja nad ei suuda seda psühholoogiliselt iseendas murda,“ pole Allsaar kuigi lootuslik. Mis siis, et kuskil tehases tööpingi taga või liini ääres töötades tuleb püsida tunde ühe koha peal ja teha pidevalt ühetaolisi liigutusi, mida kindlad operatsioonid nõuavad. „Farmis kasvõi abitöölisena töötades saab edasi-tagasi liikuda, töö on kompleksne ja palk pole ka enam väike. Kui on paremad toodangunäitajad, võib kätte saada 1000-1100 eurot. Ja tänapäevased masinad on ju väga mugavad, mõneti sõiduautost luksuslikumad,“ loetleb Hendrik Allsaar plusse, millest maatöökauged ei pruugi teadlikud olla.

Tema meelest tuleks põllumajandustööde hirmu inimestes hajutada ja täpsemalt selgitada, kuidas neid töid tänapäeval tehakse. „Need ei ole nii hirmuäratavad ega tähenda mingisuguse metsloomaga kohtumist pimedas metsas. Ka maal on normaalne elu nagu igal pool mujalgi. Seda tuleks päevast päeva selgitada. Muidu me olukorda nii lihtsalt ei muuda. Kes pole lapsest saadik maatöid näinud, pelgab ega oska neid ette kujutada, ent ka põllumajanduses on võimalik tööd teha nagu igas teiseski kohas.“

Olukord võib lähiajal muutuda

Ühistu E-Piim tegevjuht Margus Leek leiab, et kui töötajaid tahad, siis pead ka tingimused looma. Olgu nad mis tahes rahvusest. „Kui kohapeal inimesi ei ole, siis mujalt tulnule peavad olema loodud võimalused,“ nendib ta, pidades silmas siiski elukohaga seonduvat, sest väitega, justkui ei oleks näiteks laudas töötajatele loodud sobilikke mugavusi, ta küll ei nõustu.

Tänapäevastes farmides on kaasaegne tehnika ja sealset tööd päris lihttööks nagu see vanasti väikeses laudas oli, enam pidada ei saa. Pigem on selleks vaja teatud teadmisi ja oskusi, mis on küll kiiresti õpitavad, kui on natuke lahtist pead ja lahtised käed, sest masinaid tuleb ühendada, puhastada... Pole nagu enne, et võtad lüpsipingi ja lähed lehma alla...

Tema sõnul on loodud pilt põllumajandustootmisest ja maaelust natuke ühekülgne.

„Minu arvates olukord lähiajal küllaltki palju muutub. Meie töötutest paljud on siiski ühel hetkel nõus minema vaatama, mida töö põllumajanduses endast kujutab,“ usub Margus Leek, kelle meelest peletab inimesi ka põllumajanduse töörütm. Tööd on vaja teha samamoodi nädalavahetusel, millega on välismaalt pärit töötajad nõus, sest nad ongi eelkõige tööle tulnud nagu eestlased läinud raha teenima Soome. Ületunde tehes teenivad nad ka rohkem.

„Meie inimesed tahavad töötada viis päeva nädalas ega ole tööandjale alati saadavad. Midagi müstilist keegi neilt aga ei nõua,“ ütleb ta, kinnitades, et tööle tulles on inimestele lisaks palgale oluline olme. Tema peab selle all silmas eelkõige kaugust töökohast. „Põllumajandusettevõtjana pead töötajate olmet arendama. Suurfarmide juurde ehitama ühiselamu, sest pole mõtet poolt päeva edasi-tagasi sõidule kulutada.

„Kes vähegi tahab ettevõtjana põllumajanduses konkurentsis püsida, on sinna palju investeerinud, et klassikalist „musta“ tööd maksimaalselt minimeerida. Aga sellegipoolest pole töö kõige puhtam, lisaks on see vahetustega, sh öösiti. Keeruline keskkond. Inimesed on harjunud järjest kergemini läbi ajama, pealegi on ootused ja lootused oma elustandardile lihtsalt teistsugused... Mis muu saab olla, kui oled ise teinud põllumajandusse investeerides kõik endast oleneva, et keskkond oleks nii töötajatele kui loomadele parim ja palk normaalne,“ arutleb Põlva Agro OÜ juht Indrek Nõmm.

Ta tõdeb, et töö põllumajanduses on raske ja seda tuleb teha spetsiifilistel aegadel.Töötajaid otsides, oodates ja tööle võttes on ta märganud, et alguses tahetakse antud tööd teha, aga mingi aja möödudes inimene teatab, et leidis parema võimaluse ja lahkub. Kuigi selgub, et see „parem“ on oluliselt väiksema palgaga.

Põlvas pole ka aastataguse ajaga võrreldes tööpuudus kasvanud. See on Tallinnas, aga sealsed inimesed ei tule ju Lõuna-Eestisse tööle. Me võime tööpsühholoogide, teadlaste ja teiste tugigruppidega teemat arutada, aga tegelikkus seda ei toeta ja nii lihtne olukord ongi,

sedastab Indrek Nõmm.

Eurostati 2015. aasta andmetel oli Euroopa Liidu riikide töötajatest 4,4% seotud põllumajandusega, seejuures neist kolmveerand ehk 72,8% pärinesid Rumeeniast, Poolast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Bulgaariast ja Saksamaalt. Kogu tööhõivest üle 10% hõlmas põllumajandus neljas liikmesriigis: Rumeenias (25,8%), Bulgaarias (18,2%), Kreekas (11,0%) ja Poolas (11,0%). Väga madal oli põllumajanduse osakaal Saksamaal (1,4%), Rootsis (1,3%), Belgias (1,2%), Maltal (1,2%), Suurbritannias (1,1%) ja Luksemburgis (0,8%).

Täisajaga töötab põllumajanduses Eurostati 2013. aasta andmeil ainult 16,4% inimestest, Eestis töötab neist täistööajaga 30% ja Leedus veidi üle 10%.