Esiteks, tööturg liigub struktuursete muutuste suunas, kus kahaneb nooremate ning kasvab vanemaealiste töötegijate arv.
Riik peab tööhõive vähenemisele reageerima ja vältima olukorda, kus liiga palju tööjõudu on hõivatud avalikus sektoris. Seetõttu on valitsus võtnud sihiks hoida valitsussektori töötajate osakaal tööealisesse elanikkonda vähemalt praegusel tasemel. 2014. aastal oli valitsussektori töötajate osakaal tööealisest elanikkonnast (15–74) 12 protsenti. Keskvalitsuse hõive osakaal tööealisest elanikkonnast oli 2014. aastal 5,6 protsenti.
Rahvastikutrendid näitavad, et Eesti tööealine elanikkond väheneb järgneva viie aasta jooksul aastas keskmiselt 0,7 protsenti. Seega tuleb ka valitsussektori töötajate arvu vähendada aastas samas mahus, s.o keskmiselt 0,7 protsenti ehk umbes 700 töötaja võrra, sh keskvalitsuse tasandil (kohalikke omavalitsusi arvesse võtmata) umbes 350 töötaja võrra aastas.
Teiseks, tööealise elanikkonna kahanemisega kaasneb tööjõukonkurentsi tugevnemine ja surve konkurentsivõimelise palga tagamiseks valitsussektoris.
Riigi edukus ja saavutused, nagu iga teise tööandjagi puhul, sõltuvad otseselt kvaliteetsest tööjõust. Tingimustes, kus iga töötaja väärtus kasvab, on valitsuse eesmärgiks valitsussektori palkade konkurentsivõime ja kooskõla üldise tootlikkuse tõusuga ühiskonnas.
Kuna rahvastikutrendide tõttu vabade vahendite juurdekasvu eelarves ette näha ei ole, siis konkurentsivõimelise palga tagamise surve langeb üha tugevamalt asutustele endile. Asutused on sunnitud korraldama ülesanded, teenused ja tööd ümber selliselt, mis võimaldaks pakkuda vähema tööjõuga teenuseid ja suunata vabanevad vahendid palkade kasvuks. Seega ilma konkurentsivõimelise palga maksmise võimaluseta on keeruline hoida ja värvata väärt töötajaid, kes uusi ja edasiviivaid ideid välja töötaks ja neid ellu viiks.
Kui me vaatame tagasi seni tehtud otsuste mõju palgakasvule, siis võib väita, et prioriteetsetele valdkondadele teistest suuremas mahus palgakasvuks vahendite eraldamine ei ole alati palku oodatud ulatuses kasvatanud.
Palgatase on endiselt madalam tervishoiu, vabaaja ja kultuuri ning sotsiaalse kaitse valdkonnas. Oma positsiooni on tublisti parandanud avaliku korra ja julgeoleku ning hariduse valdkond ja seda paljuski tänu sellele, et riigieelarvest täiendavate vahendite eraldamise kõrval on nad teinud või tegemas mahukaid reforme. Heaks näiteks siinkohal on Politsei- ja Piirivalveamet ning vanglad, kus 2014. aastaga võrreldes on palgakasv 10 protsendi lähedal (2015. a palgauuringu andmetel brutomediaanpalk vastavalt 1145 ja 1238 eurot). Kui Politsei- ja Piirivalveamet saavutas arvestatava palgakasvu peamiselt töötajate arvu optimeerimisest, siis näiteks vanglates hinnati kriitiliselt üle kulude jaotus ja suunati majandamiskuludest täiendavad vahendeid personalikuludesse. Seega võimalusi optimeerimiseks on erinevaid.
Kui hinnata madalamal positsioonil olevate gruppide 2014. aasta keskmisi brutokuupalkasid – nt vaba aja ja kultuuri valdkonnas 977 eurot ning sotsiaalse kaitse valdkonnas 809 eurot –, siis on selge, et ainult keskelt riigieelarvest eraldatava lisarahaga palkade konkurentsivõimet vajalikus mahus ei paranda ning põhimõttelised ümberkorraldused on möödapääsmatud.
Töötajate arvu vähendamise juhtimiseks leppis valitsus 2016–2019 riigi eelarvestrateegias kokku töötajatega seotud kulutuste vähendamises 13 miljoni euro võrra aastas. Seega kokkuleppe kohaselt peaks aastaks 2019 olema valitsussektori tööjõukulud 2015. aastaga võrreldes 52 miljonit eurot väiksemad. Võttes aluseks keskvalitsuse keskmise palga, tähendab see seda, et palga konkurentsivõime säilitamiseks peab valitussektori töötajaskond järgneva viie aasta jooksul vähenema u 700 inimese võrra aastas, s.o. kokku u 3500 inimest.
2015 ja 2016. aasta vähendamise ülesanne on püstitatud ennekõike keskvalitsuse tasandile ja sotsiaalkindlustusfondidele. Järgnevatel aastatel on eesmärgiks laiendada töötajate arvu vähendamise eesmärki ka kohaliku omavalitsuse sektorile.
Kuna ühetaoline kärbe ei ole valdkondade erisuste ja võimaluste tõttu mõistlik, siis otsustas riigihalduse minister koondada valitsusele otsustamiseks informatsiooni selle kohta, milliseid reforme on valdkondades lähiaastatel tehtud ja milliseid töötajate arvu vähendamisele suunatud reforme kavandatakse.
Ministeeriumide esitatud andmetest on näha, et viimase viie aastase perioodi jooksul on töötajate arv proportsionaalselt kõige enam kahanenud riigi põhifunktsioonides justiits-, sise- ja rahandusministeeriumi haldusalades. Justiitsministeeriumi haldusalas on töötajate arv kõige enam vähenenud vanglates (27 protsenti, 487 inimest), siseministeeriumi haldusalas Politsei- ja Piirivalveametis (15 protsenti, 912 inimest) ja Päästeametis (5 protsenti, 115 inimest) ning rahandusministeeriumi haldusalas Maksu- ja tolliametis (11 protsenti, 198 inimest).
Absoluutnumbrina on töötajate arv märkimisväärselt kahanenud ka haridus- ja teadusministeeriumi haldusala haridusasutustes (5 protsenti, 626 inimest), kuid samal ajal on töötajate arv märkimisväärselt kasvanud riigi asutatud sihtasutustes.
Kõige enam on töötajate arv kasvanud kaitseministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalades. Kaitseministeeriumi haldusalas on kõige enam suurenenud Kaitseväe (5 protsenti, 202 inimest) ja Kaitseliidu (15 protsenti, 140 inimest) töötajate arv. Sotsiaalministeeriumi haldusalas on lisaks haiglatele toimunud töötajate arvu vähene või keskmine kasv enamikes haldusala ameti- ja hallatavates asutustes (va Tööinspektsioonis ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses). Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on lisaks äriühingutele kasvanud märkimisväärselt töötajate arv Riigi Infosüsteemi Ametis (50 protsenti, 33 inimest), aga ka Maanteeametis (8 protsenti, 37 inimest).
Ministeeriumide esitatud tulevikuprognoos kavandatavatest reformidest oli üllatav. Vastupidiselt ootusele prognoositi keskvalitsuses töötajate arvu kasvu. Suur osa haldusalade kasvust tuleneb muidugi küll sellest, et prognoositakse ideaalsituatsiooni ehk kõikide vakantsete kohtade täitmist, kuid esitati ka hulga taotlusi uute töötajate värbamiseks.
Suurem osa asutusi ei prognoosinud juuni 2015. aasta seisuga pikemas vaates teadaolevaid väga mahukaid töötajate arvu vähendamisele suunatud reforme (va haridus- ja teadusministeerium, kus reformid on ettevalmistamisel ja mõjusid töötajate arvule on praeguses etapis vara prognoosida ja sotsiaalministeerium, kus sotsiaalkaitse avalike teenuste kaasajastamise projekti SKAIS2 rakendamisega prognoositakse 2017. aastal töötajate arvu vähenemist 83 inimese võrra).
Kuid oluline on, et valdkondlike reformide sisuline ettevalmistamine on ministeeriumides käimas ja eeldatavasti hiljemalt järgmise aasta kevadel riigi eelarvestrateegia koostamise ajal on laual reaalsed näited ja plaanid, mille alusel edaspidi haldusalades töötajate arvu vähendamise otsuseid langetada.
Reformide elluviimise suunamiseks otsustas valitsus määrata haldusaladele indikatiivsed vähendamise proportsioonid, võttes aluseks juba tehtud reforme ja nende mõju töötajate arvule. Teisisõnu, haldusalad, kus on märkimisväärselt töötajate arv vähenenud, peavad perioodil 2015–2016 vähenema väiksemas mahus võrreldes nendega, kelle töötajate arv on vähenenud vähemal määral või hoopis kasvanud. Valitsuskabinet otsustas järgmiseks aastaks eraldada täiendavad vahendid palkade tõusuks vaid kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja sisejulgeoleku valdkonna töötajate palgatõusuks. Teistel valdkondadel tuleb tagada palkade konkurentsivõime 750 töötaja vähendamisega vabanevatest tööjõukuludest.
Haldusalade konkreetsete proportsioonide arvutamisel lähtus rahandusministeerium lisaks tööealise elanikkonna proportsiooni hoidmise eesmärgile ka sellest, et valitsusliidu kokkuleppe kohaselt tuleb hoida kokku 13 miljonit eurot aastas töötajatega seotud kulusid. Proportsioonide arvutamisel oli aluseks kaks muutujat: 1) töötajate arvu muutus perioodil 2010–2015 ning 2) töötajate arv 1. juuni seisuga 2015. Üldiseks tingimuseks sai, et kõik haldusalad peavad vähenema ning diferentseerimine ei saa haldusalades toimunud muutuste erinevate põhjuste tõttu olla väga järsk.
Haldusalade töötajate arvu vähendamise proportsioonid korrutati iga haldusala keskmise palgaga läbi ja kuna palgad varieeruvad, siis kujunes 13 miljoni kokkuhoidmiseks töötajate arvu vähendamise absoluutnumbriks antud juhul umbes 750.
Eeltoodu põhjal kiitis valitsus heaks järgnevad indikatiivsed töötajate arvu vähendamise proportsioonid aastateks 2015–2016:
Valemi selgitus: 0 protsenti töötajate arvu muutust minevikus tähendab 1,53 protsenti vähendamist, iga täiendav protsendi täispunkt kahanemist või kasvu tähendab vastavalt +/-0,1 protsenti täiendavat muutust.
Haldusaladele määratud töötajate arvu vähendamise proportsioonid on üldise suuna andjad ministeeriumidele. Valdkonna ministeeriumidel tuleb nende suunavate numbrite taha ehitada sisulised reformid. Efektiivsust ja 13 miljoni euro säästu ei pea haldusalas tingimata saavutama ainult töötajate arvu vähendamise kaudu – see üldine trend on küll oluline, kuid sama oluline on saavutada sääst ka muudes kuludes. Valitsus jätkab valdkondlike reformide ja töötajate arvu vähendamise temaatikat riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessides. Seejuures keskendutakse riigi eelarvestrateegia koostamisel ennekõike pikemaajaliste reformide aruteludele ja kokkulepetele ning riigieelarve koostamisel konkreetsemalt töötajate arvu vähendamise otsustele.
Sisulised reformid on riigieelarve üha rohkem piiratud võimaluste ja konkurentsivõimelise palga surve tugevnemise tingimustest vältimatud. Majanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks ning riigivalitsemise reformimise ja valitsemise mahu vähendamise eesmärkide õnnestumiseks on kõikide ministeeriumide haldusalade panus võrdselt oluline.
