Nõukogude pärand erihoolekandes on endiselt tuntav – paljud asutused on suured, nende eraldatud paiknemine ei ole ratsionaalne ning koormab väikesi kogukondi. Samuti on puudu lahendustest, mis toetaksid psüühilise erivajadustega inimesi iseseisval elamisel. Just seetõttu sai 26. augustini esitada projekte erihoolekande süsteemi korrastamiseks Euroopa Liidu (EL) vahenditest.
Projektid olid oodatud nii suurte hooldekodude reformimiseks kui kogukondlike teenuste loomiseks. Nimelt, 2023. aastaks plaanitakse vähendada suurte ühiselamu tüüpi erihooldekodude teenuskohti ja asendada need väiksemate, kuni 30-kohaliste peretüüpi teenuskohtadega. Kokku on plaanis ümber kujundada 1200 erihooldekodude kohta ning toetada vähemalt 200 uue kogukondliku teenusekoha loomist.
Hoiakud peavad muutuma
Sotsiaalkaitse tähtsus on ajas tõusnud ning seda on hakatud tajuma ka ühiskonnas laiemalt. Kogukonnad on saanud tugevamaks ja esile on kerkinud inimesed, kellel on aega ja tahtmist olulistes küsimustes laiemalt kaasa rääkida. Seisukohtade paljusus on hädavajalik, et tekiks valmidus iganenud hoiakutest loobuda.
Hea meel on näha, et ühiskondlik debatt erivajadustega inimeste olukorra üle on ministeeriumi dokumentidest välja kolinud ja toimub selle kõige õigemas kohas – inimeste vahel. Aga siin on veel palju arenguruumi, sest hoiak, kus nõustutakse psüühiliste erivajadustega inimeste elamistingimuste parandamisega „kuni see minu lähedale ei tule“, on kahjuks visa püsima. Kuid alguseks hea seegi. Vähemasti ei ole suur hulk ühiskonnast meie jaoks enam nähtamatu.
Hea näide pinevast arutelust erihoolekande korraldamisel on 300 elanikuga asustusüksuse kriteeriumi kasutamine, kui otsustatakse erihooldekodude tulevast asukohta. Paradoksaalsel kombel on psüühilise erivajadustega inimeste tavaelus osalemise suurendamise plaanile nii ägedaid toetajaid kui ka kriitikuid.
Tuline arutelu on tekkinud selle üle, kuidas jätta erivajadustega inimestele puhas ja vaikne looduslikult rehabiliteeriv elukeskkond. Paljudel on jätkuvalt ettekujutus erivajadusega inimese harmoonilisest ja looduslähedasest elust metsavaikuses, kus teda muu ühiskonna sagimine ei häiri ning tema ei häiri teisi. Samas tunnistatakse, et inimesele vajalikud teenused on kättesaadavad keskustes. Meeldib see meile või ei, kuid töökohtade ja erinevate avalike ning erasektori teenuste kättesaadavus on meile kõigile tagatud ennekõike suuremates asulates ja see trend on pöördumatu.
Erivajadustega inimesed vajavad kõike seda, mida meiegi – tööd, haridust, võimalusi veeta huvitavalt vaba aega. Kuid veelgi enam – iseseisvust ja selle tunnustamist. Riigil on siin oma roll, mis tähendab ka vajadust nõrgema poole ehk erivajadusega inimeste kaitseks vajalikke samme astuda. Erihoolekande reformi jätkumine on üks selliseid samme.
Erihoolekanne on teinud suure arenguhüppe
Täna peamiselt Euroopa vahenditest läbi viidav erihoolekande reorganiseerimine ei ole sugugi nii uus nähtus, kui me arvame – sellest on räägitud alates Eesti taasiseseisvumisest. Peamised tegevussuunad on üldjoontes püsinud sarnased: kogukondlike lahenduste tugevdamine, teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine ning asutuste olmetingimuste parandamine.
Deklaratiivsetest dokumentidest erihoolekannet tegelikult ümber korraldavate otsusteni jõuti vastavalt sellele, kuidas hakati sotsiaalsektorile üldiselt tähelepanu pöörama: 1998. aastal kinnitas sotsiaalministeerium erihoolekande valdkonna arendamise programmi. Eesmärgiks oli asutustes viibivate inimeste elukvaliteedi ja teenuste võrgustiku parandamine ning see põhimõte on säilinud tänaseni.
Sellele dokumendile järgnes ridamisi erinevaid ettevõtmisi, mis olid suunatud okupatsiooniperioodist pärinevate asutuste läbipaistmatu töökorralduse ja inimest märgistava kultuuri lõhkumisele. Näiteks 2001. aastal jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega muudeti erihoolekande rahastus asutuste põhisest teenuste põhiseks ning 2005. aastal lisandus riikliku ülesandena rehabilitatsiooniteenus. Alles 2009. aastal said erihoolekande teenused, mida me teame tänasel kujul, seaduse tasandil lahti kirjutatud.
Euroopa Liidu toel heaolu kasvule
Euroopa Liidu programmid on arengut toetanud, kui mitte seda tervikuna võimaldanud. Euroopast nimelt on meile tulnud kaks hädavajalikku asja: teadmised ja raha. 2005. aasta oli erihoolekandes omamoodi märgiline – nimelt valmis siis sotsiaalministeeriumil esimene selge kava erihoolekande reformiks läbi hooldekodude liitmise üheks äriühinguks. Paar aastat hiljem moodustati AS Hoolekandeteenused ja koondati riiklike erihoolekandeasutuste juhtimine. See otsus andis suuna ka eelmise EL-i programmiperioodi vahendite kasutamiseks.
2007.–2013. aastate EL-i rahastus kuluski suuresti erihoolekande ümberkorraldamiseks ning alates 2007. aastast valmis selle toel 550 kohta moodsates peremajades. Kuid vajadus oli ja on kordades suurem. Seepärast nähti käimasoleval EL-i abivahendite perioodil ette ligi 56 miljoni euro investeerimine erihoolekandesse. Investeeringud tähendavad nii paremat olmet, paremat teenust kui ka täiendavaid töökohti. Tänased otsused jätkavad sotsiaalsektori uuenemise lugu ja loovad võimalusi meie endi heaolu kasvuks. Isegi kui meile tundub kohati teisiti mugavam.
