Kõige enam valmistas inimestele muret suur töökoormus ehk 58 protsenti, samuti leidis 32 protsenti, et töö ei paku enam rahuldust, ning 28 protsenti leidisd, et neil on muresid vaimse tervisega.
Uuringust selgub, et pea iga teine eestimaalane on viimasel aastal tööstressist mõjutatud olnud. Peamiselt tekitab stressi suur töökoormus, aga ka muud tervisemured, mis väljendavad end pideva väsimustunde, negatiivse meeleseisundi ja keskendumisraskustena. 18% inimestest tõi koguni välja, et tööstress tekitas olukorra, kus nad vältisid klientide või kolleegidega suhtlemist,
ütles Seesami turundusjuht Tiia Prööm.
Tööga seotud ümberkorralduste kõige suurem raskuspunkt langes ettevõtete juhtivfiguuridele, kelle töö eeldab paljude inimeste eest vastutamist. Nii väitis 76 protsenti juhtidest ning koguni 81 protsenti ettevõtjatest, et on viimase aasta jooksul tööstressi kogenud.
Eesti Töö- ja Organisatsioonipsühholoogide Liidu esinaine Pia Pedaniku väitel on koroona-aasta laastavat mõju vaimsele tervisele täheldanud ka spetsialistid. Tegutsedes psühholoogina tööheaolukeskuses Meeletervis, puutub ta igapäevaselt kokku inimestega, kes on üht- või teistmoodi koroonakriisist negatiivselt mõjutatud saanud.
"Kui me mõtleme kollektiividele, kes on pidanud viimase pooleteistkümne aasta jooksul oma töökorraldust muutma, siis see ei ole kellegi jaoks lihtne olnud. Tööandjatel tuli lühikese aja jooksul võtta vastu mitmeid raskeid otsuseid: kuidas korraldada töö ümber nii, et hoida inimeste tervist? Kuidas selles olukorras kõik töö õigeaegselt ja produktiivselt ära teha, et nii kliendid kui töötajad oleksid rahulolevad," ütles Pedanik.
Kuna uus töövorm nõuab uuenduslikke lähenemisi, lisandus sellega kõikidele juhtidele lisatöö. "Ümberkorraldused olid seotud nii tööga, kuid väga tihti lisandus sellele veel sotsiaalne sfäär. Tuli mõelda, kuidas töötajaid distantsilt motiveerida ning inimesi virtuaalsete kohtumiste teel juhtida ning tiimiga lõimida," selgitas Pedanik peamiseid väljakutseid. Juhtudel, kus kollektiive ootas ees koondamine, lisandus veel hulk keerulisi otsuseid. Et koondamisi vältida, otsustati mõnes kollektiivis palkasid kärpida, kuid see ei käinud alati käsikäes töö mahuga. "Kui tuli ette koondamisi, siis tegelikult jaotati need tööülesanded ülejäänud kollektiivi vahel laiali ning tööle jäänud inimeste koormus suurenes. Selline korraldus ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik," kirjeldas Pedanik.
Muuhulgas selgub statistikast, et tööstressi kogenute osakaal on kõrgem suurtes, üle 500 töötajaga ettevõtetes. Kui kuni 10 töötajaga väikeettevõtetes jääb tööstressi kogenute osakaal 55 protsendi juurde, on üle 500 töötajaga kollektiivides näitajad pea 15 protsendi võrra kõrgemad.
"Suurtes ettevõtetes ei olnud mõeldav, et kõik jätkuks endistviisi, nii et kui oli otsustamise koht, et kes inimestest kodukontorisse suunata, kes ja kui paljud kontorisse võivad jääda, siis see tekitas paljudes töötajates ebaõigluse tunnet," ütles Pedanik. Töö käigus on ta puutunud kokku nii inimestega, kes oleksid soovinud kontoris edasi käia, kuid selleks võimalus puudus, kui ka selliste töötajatega, kellel paluti jätkuvalt igapäevaselt töökohta naasta, kuid kes oleksid tervise huvides kodust töötegemist eelistanud.
"Vaimse tervise teemadel on juba pikk tee tuldud, kuid veel on palju maad minna. Oleme alles jõudmas sellesse arusaama, et vaimne tervis on osa inimesest, mis esineb ka töökeskkonnas," märkis Pedanik.
Uuringu läbi viinud Seesam kindlustuse esindaja Marit Raagi sõnul on samuti märgata, et tööandjad tunnevad aina enam muret oma töötajate tervise pärast. "Kui veel mõni aeg tagasi sõlmisid tööandjad töötajatele tervisekindlustuse peamiselt füüsilise tervisega seotud kulutuste hüvitamiseks – nagu näiteks hambaravi, taastusravi, eriarstide visiiditasud – siis täna ei sõlmita ühtegi paketti, milles ei sisalduks psühholoogiteenuseid. "Heameel on näha, et nii paljud ettevõtted on otsustanud luua kõik võimalused, et töötajad võiksid enda tervise eest hoolt kanda ning seda mitte ainult tagajärgedega tegeledes, vaid luues võimalused ka juba ennetavalt sekkuda," ütles Raag.
Ekspert rõhutas, et stressisituatsioonide vältimiseks on kõige olulisem töö iseendaga. "Sisekaemus on võti, et oskaksid oma enesetunnet tähele panna, märgata muutusi ja nende põhjuseid ning tabada ära selle hetke, kus võibolla oleks õige aeg kellegagi muredest rääkida," ütles ekspert.
Ideaalne oleks loomulikult see, kui tööandja on loonud tingimused, et inimesel on kohe kiirelt võimalik (töö)psühholoogi juurde aeg saada, aga selle puudumisel võib kindlasti pöörduda ka oma otsese juhi, usaldusisiku, personaliosakonna või lihtsalt hea kolleegi poole. "Kindlasti tasub ka kolleegide osas tähelepanelik olla. Kui muidu väga jutukas ning positiivse ellusuhtumisega inimene on järsku endasse sulgunud, küüniline, sarkastiline ja vastab lühilausetega, siis võib see olla märk, et ta on stressis ning vajab abi," märkis Pedanik.
