Töötukassa ja sotsiaalkindlustusamet on seatud plaanide elluviimisega toime tulnud ning alates 2016. aastast pakutavate teenuste, nagu rehabilitatsiooni ja kaitstud töö osutamine, samuti abivahendite saamine on laabunud, teatas riigikontroll BNS-ile. Sellele on kaasa aidanud personali ettevalmistamine. Näiteks on kõik 232 töötukassa nõustajat läbinud töövõimekaoga inimeste juhendamiseks vajaliku baaskoolituse ning nendest 48 on saanud põhjalikuma väljaõppe. Oluliselt on paranenud abivahendite kättesaadavus, sest neid hakkas 15 maavalitsuse asemel pakkuma sotsiaalkindlustusamet. Tänu sellele on kadunud järjekorrad ning töövõimekaoga isikud saavad abivahendi üldjuhul ettenähtud 30 päeva jooksul.
Töötukassa on kõikides maakondades valmis töövõimet hindama, sest kõikjale on leitud vajalikud inimesed ning piisavalt arste on koolitatud uut hindamismetoodikat kasutama. Kui mõni arst peaks hindamistööst loobuma, siis on Tartu Ülikool kohustatud uue arsti välja õpetama.
Reformi elluviimisel tuleb silmas pidada, et isegi kui töövõimekaoga isik on saanud riigilt vajalikke teenuseid ning igakülgset abi, sõltub tema tööle saamine tööandja valmisolekust teda palgata. Auditist selgus, et tööandjate valmisolek selleks on osaline: töövõimekaoga inimesi oli valmis tööle võtma 31 protsenti tööandjatest. Selleks ei näinud võimalust 44 protsenti ning ülejäänud tööandjad ei osanud seisukohta võtta.
Tööandjate esindajate sõnul on esimene takistus see, et töövõimekaoga inimeste oskused ja kvalifikatsioon ei vasta vajadustele. Lisaks kuuluvad praegu mittetöötavate töövõimetuspensionäride hulka pigem inimesed, kellel on ulatuslikum töövõimekadu, keerulisem diagnoos, nagu psüühikahäire ning puudub tööharjumus. Seega on nende ettevalmistamine tööle minekuks keerukam ja pikaajalisem. Samuti tuleb nende inimeste puhul töökeskkonda tõenäoliselt enam kohandada. Ka sotsiaalministeerium on möönnud, et üheks olulisemaks riskiks töövõimereformi õnnestumisel on tööandjate vähene valmisolek senisest suuremal määral võtta tööle vähenenud töövõimega inimesi.
Teiseks oluliseks takistuseks reformi õnnestumisel on omavalitsuste erinev võimekus pakkuda töö otsimist ja tööl käimist toetavaid sotsiaalteenuseid. Mitmed omavalitsused ei suutnud juba enne reformi vajalikus mahus teenuseid osutada, kuid nüüd suureneb see vajadus veelgi. Näiteks on pea veerandis omavalitsustest võimalik saada endale vajaduse korral isiklik abistaja ja ligi pooltes omavalitsustes tugiisik. Vajadus sellise abi järele on aga suurem ja kasvab töövõimereformi käigus veelgi – isiklikku abistajat vajavate hulk suureneb keskmiselt umbes 60 protsenti ning tugiisikut vajavate hulk umbes 50 protsenti. Omavalitsusliitude hinnangul on isiklike abistajate leidmine probleem eelkõige maapiirkondades, sest seal on neid vähe või peaaegu polegi. Sobivate inimeste leidmist pärsib ka väike palk, mida tugiisikule või isiklikule abistajale makstakse.
Kuigi on oluline, et riik valmistab töövõime kaotanud isikuid ette tööle minekuks ning abistab neid töö leidmisel, on üldjuhul tegu juba tagajärjega. Riigikontrolli hinnangul saab töövõimereformi pidada edukaks siis, kui selle käigus luuakse süsteem, kus suudetakse töövõimekadu ennetada.
Audit näitas, et seni pole ettevalmistustööde käigus sellise süsteemi väljatöötamisega tegeletud. Samal ajal oli lõppenud aasta viimase kümnendi tööõnnetusterohkeim. Peamiseks põhjuseks on tööinspektsiooni hinnangul see, et Eesti tööandjad on vähesel määral huvitatud panustama töökeskkonnanõuete täitmisesse ja töökeskkonna edendamisse. Kui tööandjale kaasneb kulu, mis tuleb kanda oma taskust, siis tööinspektsiooni kinnitusel pigem seda kulutust ei tehta, isegi kui töötingimused võivad kahjustada töötaja tervist. Kuni ei rakendata ennetussüsteemi ning põhitähelepanu kulub tagajärgedega tegelemisele, ei ole võimalik kulusid kokku hoida. Raha selliste kulude katmiseks tuleb ravi-, pensioni või töötuskindlustussüsteemi kaudu kõigilt maksumaksjatelt.
Ettevalmistustööde käigus töövõime hindamise infosüsteemi planeeritud kujul tööle tööle ei saadud. Teenuste ja toetuste andmete vahetamiseks vajalik infosüsteem SKAIS 2 ei valminud õigeks ajaks läinud aasta lõpus ning viivituse tõttu töötati välja ajutine lahendus vana infosüsteemi SKAIS 1 juurde. See on tekitanud 1,2 miljonit eurot lisakulu, kuid ei ole lahendanud kõiki probleeme. Näiteks ei võimalda kasutuses olev lahendus teha masspäringuid pensioniandmete kohta, mida töötukassal on vaja, et maksta õigesti välja töövõimetoetusi. Selle tagajärjeks võivad olla alusetud väljamaksed.
Lisaks ei saa tervise infosüsteemi toel umbes pooltel juhtudel töövõimet hinnata, sest infosüsteemis on osa andmeid puudu ning olemasolevate andmete kvaliteet on kehv. Seetõttu tuleb tervishoiuasutustelt ja arstidelt andmeid juurde küsida. Nii aga kasvab töötukassa halduskoormus ning inimene peab töövõime hindamise otsust kauem ootama.
Töövõimereformi eesmärk on luua vähenenud töövõimega inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ning aidata neil leida nende vajadustele vastav töökoht. Eestis oli läinud aasta alguse seisuga 97 459 töövõimetuspensionäri ning nende arv on aastatel 2005–2015 kasvanud 61 protsenti. 2015. aastaga lisandus 14 490 esimest korda püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikut.
Lõppenud aastal juhtus esialgsetel andmetel 4919 tööõnnetust, millest surmaga lõppes 24. Täpsustamisel on 160 juhtumi asjaolud. Tööõnnetuste arv on ajavahemikul 2009–2016 kasvanud 68 protsenti.
Töövõimetuspensionide ja töötavate töövõimekaoga inimeste sotsiaalmaksusoodustuste maksmiseks kulub aastas enam kui 300 miljonit eurot.
