Analüüsi järgi on äärmiselt oluline töövõimereformi kavandamise kontekstis pöörata tähelepanu ka niinimetatud mittefüüsilisele töökeskkonnale ja inimeste psüühikaga seotud aspektidele. "Kui viimase aja avalikus ja poliitilises debatis on enam räägitud niiöelda klassikalistest puuetest, iseloomustab enamikku töövõimetuspensionäridest hoopis mõni krooniline tervisehäire ja nende inimeste töövõime seisukohalt on märksõnadeks hoopiski terviseseisundi muutlikkus, väsimus, valu,“ selgitas töö üks autoreist Praxise analüütik Vootele Veldre.

Üks sellistest gruppidest on psüühika- ja käitumishäiretega inimesed. „See on rühm, keda ei saa aidata abivahendi andmise või kaldtee rajamisega ning pigem toetavad selle häirega inimeste tööelu paindlik korraldus, stressi juhtimine töökohal, terviseseisundit arvestav vastutus, optimaalne töökoormus ja muud samalaadsed meetmed,“ selgitas Veldre.

Analüüsis tuuakse välja, et vaimse tervise häiretega inimeste aitamiseks peab tööandja töökorralduse osas tegema olulisi kohandusi. Selleks, et tööandjad suudaks aga adekvaatselt kohanduda, tuleks riigi tasandilt pakkuda nõustavaid ja konsulteerivaid meetmeid, mis täna veel tööandjatele vabalt kättesaadavad ei ole.

„Siiani on diskussioon keskendunud sellele, kuidas riik saaks tervise- ja töövõimekaoga inimesi motiveerida tööelus osalema ning milline peaks olema töötukassa roll nende abistamisel. Meie leiame, et on viimane aeg hakata läbi mõtlema, milline peab uuenevas olukorras olema tööandjate roll ning kuidas saab riik toetada tööandjaid tervise- ja töövõimekaoga inimestele töö pakkumisel,“ sõnab analüüsi kaasautor Märt Masso Praxisest.

Värskes analüüsis märgitakse, et praegune töötervishoiuteenuse korraldus ei soosi vaimse tervise häirete varast märkamist ja sekkumist. Läbimõeldum ja vastavalt eesmärgistatud korraldus võiks aidata oluliselt enam toetada selle sihtrühma tööelus osalemist. Samuti juhitakse tähelepanu, et praegune korraldus ei tunnista seda, et diagnoositav psüühika ja käitumishäire võib olla tööst põhjustatud haigus.

Analüütikute sõnul tuleb kindlasti see probleemkoht vaimse tervise häirete ekspertide ja ametnike vahel põhjalikult läbi arutada ja vaielda, enne kui hakatakse kujundama tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhialuseid.  

Samuti tõdevad autorid, et vaimse tervise häiretega inimeste töövõime hindamine on kavandatud metoodikale tõsiseks väljakutseks. "Vaimse tervise häired on episoodilised, korduvad ja ajas muutuvad, häirete sümptomaatika on väga mitmekülgne. Selle sihtrühma puhul mõjutavad inimese töövõimet just konkreetne situatsioon, konkreetne töökeskkond ja ametialaga seotud aspektid,“ iseloomustab Veldre.  

"Hetkeseisuga ettevalmistatud töövõime hindamise metoodika keskendub inimese funktsionaalsele võimekusele. Osaliselt töövõimeliseks tunnistatav vaimse tervise häirega inimene võib mõne hästi kohanduva tööandja juures teha tööd samaväärselt teiste töötajatega, mõne teise juures aga olla väga ebaproduktiivne ja töösuhtest kiiresti välja kukkuda. Seega esimesel juhul ei pruugi ta asendussissetulekut vajadagi aga teisel juhul oleks põhjendatud asendussissetulek täielikult töövõimetu määras,“ põhjendas Veldre.

Analüüsist tuleb välja, et enamesinevad vaimse tervise häired töövõimetuspensionäride seas on depressioon, isiksus- ja käitumishäired ning vaimne alaareng. Analüüsis rõhutatakse, et töövõimet toetavaid meetmeid välja töötades tuleks kindlasti arvestada ka nendega, kes praegu töövõimetuspensionäriks ei kvalifitseeru, kuid kel tervisehäire värskelt tekkinud või väljakujunemise järgus. Kui 2014. aastal oli vaimse tervise häirega püsiva töövõimekaoga inimesi 32 498, siis neid tööealisi inimesi, kes otsisid ravikindlustuse süsteemist mõne vaimse tervise häirega seotult abi, oli 2013. aastal 87 288.

Valminud 158-leheküljeline uuringuaruanne “Vaimse tervise häirega inimesed tööturul” on kättesaadav siin.