Kõigepealt suur-suur tänu neile pealt 300 inimesele, kes otsustasid proovida, kas minu püstitatud hüpotees ka tõele vastab või on tegemist voodoo ja soolapuhumisega. Ja hüpotees oli: kui me rohkem ja regulaarselt teadvustame enda elus hetki, mis uuringutele tuginedes suurendavad meie rahulolu ja õnnetunnet, siis kasvab ka üldine rahulolu. Ja õnnetunne. Niisiis, allpool kokkuvõte sellest, mis toimus ja mida sellest kõigest järeldada.
Miks ma seda tegin?
Peamine põhjus, tunnistan ausalt, oli uudishimu. Olen viimastel aastatel lugenud üsna suurt hulka igatsorti uuringuid, nende resümeesid, mis räägivad sellest, kuidas oma elu õnnelikumana elada. Kusjuures põnev on olnud juba see, kui erinevalt on õnne defineeritud. Ning minus tekkis küsimus – kas need, reeglina kuskil kaugel välismaal tehtud abstraktsevõitu uuringud ka päriselus pädevad. Siin ja praegu, Eestis, nende inimestega, kes igapäevaselt meid ümbritsevad. Ja kuna ma ei suutnud muud võimalust selle teada saamiseks välja mõelda, siis otsustasin teha eksperimendi ja küsida. Otse.
Mõistagi kumasid taustal veel mõned olulised põhjused. Millest kaalukamad ehk tahe inimesi aidata. Ja tahe – kui see tõesti töötab – aidata inimestel näha mingit metoodilist võimalust ise oma õnnetasemega tegelema hakata.
Miks just selline ülesehitus ja need küsimused?
Kõigepealt sellest, mismoodi programm oli üles ehitatud. Osalejad registreerisid ennast meililistis. Seejärel saatsin kõigile küsimustiku kahe küsimusega:
- Kui õnneliku ja rahulolevana sa ennast tunned?
- Kui produktiivselt sa ennast tunned?
Skaalal “üldse mitte” (0) ja “väga õnnelikuna/produktiivsena” (5). Kui esimene küsimus on veidi abstraktsem, n.ö sisetunde ja hetkeemotsiooni küsimus, siis teine on suunatud tegutsemisele, õigemini valmisolekule tegutseda. Sest, tead küll, “igaüks on oma õnne sepp” :-)
Ja siis saatsin osalejatele iga päeva õhtupoolikul viis küsimust. Küsimused olid iga päev ühed ja samad ning lähtusid konkreetsetest uuringutest ehk esindasid neid tegevusi/valdkondi, mille tegemine väidetavalt tõstab inimese õnne ja rahulolu taset.
Küsimused olid:
- Kas sa täna trenni tegid, kasvõi 15 minutit?
- Kas sa täna hommikul olid piisavalt maganud, välja puhanud?
- Kas sa täna õppisid midagi uut?
- Kas sa täna aitasid/tänasid/kiitsid kedagi?
- Kas sa täna mediteerisid, kasvõi mõni minut?
Miks just need küsimused? Kolmel põhjusel: esiteks, kõigi nende tegevuste mõju on palju uuritud ning uuringud kinnitavad, et nendega tegelemine suurendab rahulolu või vähendab ärevust-stressi. Teiseks, neid tegevusi on üsna lihtne algatada ja mõõta – kas tegid või mitte? Ja kolmandaks, üsna subjektiivne põhjus – kõiki neid tegevusi olen ise teadlikult proovinud enda juures jälgida ja nende tegemine tekitas minus hea tunde. Võib öelda, ma ise usun, et need on asjad, mis suurendavad vähemasti minu puhul õnnetunnet.
Ja miks iga päev samad küsimused? Kahel põhjusel: selleks, et midagi päriselt endale teadvustada, on suurem tõenäosus siis, kui tähelepanu juhitakse sellele korduvalt. Ja veel. Selleks, et mingi asi saaks hakata mõjuma, et tekiks positiivne harjumus, on reeglina vaja sellega tegeleda korduvalt ja regulaarselt, soovitavalt igapäeveselt.
Kuidas läks?
Statistikast ehk numbritest. Programmi alustas 312 inimest, neist lõpule on hetkeseisuga jõudnud 212 inimest. Ehk umbes kolmandik inimesi loobus, ilmselt erinevatel põhjustel (alates sellest, et programmi metoodika ei vastanud ootustele kuni ajapuuduseni). Sellegipoolest on see, et üle kahe kolmandiku inimestest siiski lõpuni vastu pidas, minu jaoks väga positiivne ja lootustandev tulemus.
Ja siis tulemused. Keskmistatuna kõikide osalenute peale (NB! Mis tähendab, et oli inimesi, kellel kasv oli tublisti suurem ja inimesi, kellel ei pruukinud õnnetase üldse kasvada):
Küsimusele “Kui õnneliku ja rahulolevana sa ennast tunned?” oli programmi alguses vastuste keskmine 3.75. Programmi järel aga 4.16. Seega vastuste keskmise kasv u 11%.
Küsimusele “Kui produktiivselt sa ennast tunned?” oli programmi alguses vastuste keskmine 3.37. Programmi järel aga 3.84. Ehk vastuste keskmise kasv ligi 14%.
Jah, võib apelleerida, et valimid polnud detailides täpselt samad – programmi läbis lõpuni kolmandiku võrra vähem inimesi. Ent samas… kas lõpuni tegid need, kes olid märkinud algse taseme madalamaks või kõrgemaks? Ei tea. Ei oska arvata ka. Tahaksin pigem uskuda, et ehkki komakohtades oleks tulemus võib-olla teine (kummale poole, pole aga selge), oleks tõusutrend jäänud ka siis, kui loobujate kolmandik oleks leidnud endas jaksu lõpuni vastu pidada.
Muidugi siis ka see, et nädalapäevad olid erinevad, ilm oli erinev (noh, tegelikult oli alguse ja lõpu ilm üsna sarnane :-) ) jne. Ei tea. Kõrvaliste asjaolude täieliku välistamisega on keeruline kui mitte võimatu sarnast eksperimenti teha…
Mida edasi teha?
Mida aga soovitada neile julgetele ja järjekindlatele, kes jaksasid 10 päevasel teekonnal kaasas olla. Pikendage kogemust, esitage endale ise samad (või ka erinevad, endale sobivamad) küsimused – näiteks 30 päeva jooksul – ja vaadake, mis juhtuma hakkab.
Kordamisest tekib kindlus, see viib usuni ning see viib omakorda veendumuseni. Ning siis hakkab juhtuma suuri asju, on öelnud kõigi aegade suurimaks poksistaariks peetav Muhhamad Ali.
