Tippjuht, üks päris tuntud inimene ja suure riigile kuuluva asutuse juht, oli nimelt veendunud, et probleem on tema inimestes. Et küll tema juhiks ja teeks ja organisatsioon areneks, kui vaid… need “lambapead” saaks kuidagi raja peale. Ja ometi oli vist peamine ja ainuke, kes sellest organisatsioonist sel hetkel koolitust vajas seesama juht ise. Ent seda ta ise ei osanud näha. Ja pole ka ime, see on inimlik.
Võim muudab inimest
Olen seda kohanud aastate jooksul piisaval palju, et kõhutunde järgi seda kinnitada. Ent on olemas ka vägagi kindlaid fakte eksperimentide ja uuringute näol, mis räägivad sellest, kuidas inimene juhiks saades ja juhina tegutsedes muutub. Peamiselt väljendub see kahes aspektis – suhtumises teistesse ja selles, kuidas juht ennast näeb.
Tee üks test. Kirjuta endale otsaette E täht. Võta vildikas, see, mis pestes maha ikka tuleb. Või siis joonista näpuga. Ja nüüd vaata – kas joonistasid E tähe enda poolt vaates või nii, et see paistaks teistele E täht. Eksperdid ültevad, et see on ka lihtsaim viis teada saamiseks ja teadvustamiseks, kas oled pigem egostentriline või teistele suunatud inimene. Ning on eksperimentidega näidatud fakt, et juhid kipuvad aja möödudes rohkem joonistama E tähte enda vaatest lähtuvalt. Miks? Sest juhiks saamine ja olemine tähendab võimu kasvamist. Ning puhtalt võim on see, mis muudab inimesi, kas parimaid meist, veidi enam egotsentriliseks.
Kusjuures selleks pole palju vaja. Ühes eksperimendis paluti osalejatel eespool kirjeldatud E tähte joonistada. Kusjuures eri gruppidel oli eelnevalt antud erinevad ülesanded: ühtedel paluti meenutada olukorda, kus neil oli võim teiste inimeste tegemiste üle ning teised meenutasid sündmust, kus nad oli kellegi teise võimu all. Ning paljalt nende olukordade meenutamine käristas gruppide vahel vahe suureks – esimese grupi inimesed tegid kolm korda suurema tõenäosusega E tähte enda poolt vaates.
“Ta arvab minuga samamoodi!”
Järgmine tore eksperiment aga näitas, kuidas võim kasvatab juhis taju ning veendumust, et teised arvavad sama moodi nagu ta ise. Inimesed jagati gruppi samal moel, nagu eespool kirjeldatud katses ning paluti neil siis kujutada ette, et neil on just olnud ebameeldiv kogemus kolleegiga restoranis, mida kolleegi sõber soovitas. Ja järgmisel päeval saadab kolleeg oma sõbrale meili kirjaga, et söök oli suurepärane. Meili sisu ise on korrektne ja siiras. Ehk et aru saada meili sarkasmist, peaks inimene olema ise asjas sees või varustatud infoga, mis tegelikult toimus. Küsides aga osalejatelt, kes neist arvavad, et sõber sai aru meilis sisalduvast sarkasmist, oli “suurema võimu grupis” – nende seas, kes mõtlesid enne eksperimenti olukorrale, kus neil oli võim teiste üle – tunduvalt rohkem neid, kes arvasid, et küllap sõber ikka sai sarkasmist aru. Ehk, suurem võim tekitab suurema tunde, et teised omavad sama infot, mis juht ning arvavad asjadest ka samamoodi. Ja siis tekib konflikt, kui selgub, et inimesed, va sunnikud, ikka ei saa asjadest üldse aru jne.
Kolmas teistesse suhtumise muutust kirjeldav eksperiment puudutas empaatiavõimet ehk seda, kas ja kuivõrd muudab võim inimese võimet tajuda teise inimese tundeid. Nagu arvata võis – võim vähendab võimet tajuda teise inimese tundeid. Veidi äärmustesse laskudes, ent püsides siiski tõsiseltvõetavate uuringute juures – on fakt, et kõige enam psühhopaate (kelle üks olulisemaid tunnuseid on teiste tunnetest mitte hoolimine) on just tippjuhtide seas.
Vahe minapildi ja teiste nägemuse vahel kasvab
Kuidas on aga lood minapildiga, sellega, kas ja kuidas muudab võim inimese võimet ennast adekvaatselt hinnata? Üks 2003. aastal 1200 inimese 360 kraadi tagasiside analüüsina tehtud uuring väidab, et vahe minapildi ja teiste hinnangute vahel kasvab vastavalt sellele, kui palju on inimesel võimu. Ehk lihtsamalt öeldes, mida üles poole hierarhias, seda vähem läheb kokku see, mida inimene endast ise arvab – oma tugevustest, nõrkustest, käitumise mõjudest – sellega, mida arvavad temast teised. Ühelt poolt on seda selgitatud sellega, et mida üles poole hierarhias, seda vähem saab inimene adekvaatset tagasisidet teistelt. Inimesed lihtsalt ei julge ega taha oma juhile ausalt asju öelda. Ent teisalt on tõenäoliselt ka tegu võimu otsese mõjuga inimese aju talitlusele – hoiakutele, käitumisele, minapildile.
Ja miks sellest kõigest on oluline kirjutada-rääkida? Ühelt poolt tõesti on kahju inimestest, kes peavad töötama ebaadekvaatse minapildiga juhi juures. Ent veel enam – lähtudes ikkagi sellest, et juhi eesmärk on teha head tööd – siis teadlikkust endast, oma võimetest, tegevuste mõjust peetakse üheks hea juhi võtmeomaduseks. Seega peaks juht, kui ta tahab olla hea juht, tegema kõik, et saada adekvaatsem pilt endast, oma tegutsemise motiividest, hoiakutest, käitumisest ja, mis väga oluline, tegevuse või tegevusetuse mõjust teistele. See on midagi, mis peaks käima juhi palga sisse ning kui sellega ei tegele, siis tasuks ehk küsida: kas juht ikka tunnetab adekvaatselt vastutust oma töö ja tulemuste suhtes?
