Irratsionaalne homo oeconomicus
Alustades õpinguid majandusteaduskonnas, on üks esimestest alustõdedest, millest vastne üliõpilane kuuleb, kontseptsioon homo oeconomicus’est – ratsionaalsest inimesest, kes piiratud ressursside keskkonnas soovib
maksimeerida oma heaolu. See ideaalinimene on külma peaga võimeline hindama kulusid, tulusid ja oodatavat kasu ning langetab alati enda jaoks parima valiku. Seejuures ei mõjuta tema otsuseid emotsioonid, majanduslikult ebaolulised tegurid jms. Käitumusliku majandusteaduse koolkond, mille üks eestkõneleja Thaler on, väidab pea vastupidist – inimesed ei käitu alati ratsionaalselt ja langetavad sageli otsuseid, mis ei ole nende jaoks majanduslikus mõttes üldsegi mõistlikud.
Kui klassikaline majandusteadus põhineb ennekõike loogikal ja matemaatikal, siis käitumisökonoomika kaasab palju psühholoogia valdkonnast tuttavat. Analüüsi keskmes on inimese otsustusprotsess ja tegurid, mis meie valikuid mõjutavad. Eelkõige pakub käitumisökonoomikutele huvi, mis on need tegelikud mõjurid, mis kallutavad inimest eemale talle majanduslikus mõttes optimaalsest otsusest. Seejuures on uurimisvaldkond lai nii mikro- kui ka makrotasandil – miks eelistame kallist mineraalvett kraaniveele või miks ei säästa inimesed piisavalt raha vanaduspõlveks. Kuigi klassikalised majandusteadlased kipuvad nõustuma väitega, et inimesed ei käitu alati majanduslikult kõige ratsionaalsemal viisil, usuvad nad ometi, et suures plaanis suudavad sellise lihtsustuse tegevad mudelid ühiskonnas toimuvaid protsesse kirjeldada. Praktiline elu kipub aga tooma näiteid, kus ka suured inimhulgad teevad täiesti ebamõistlike valikuid – võtame kas või näiteks Brexit’i. Käitumisökonoomika proovib just sellist näilist irratsionaalsust arusaadavaks muuta.
Kindlasti ei ole Thaler esimene käitumusliku majandusteaduse eestkõneleja, kes on sellelaadse tunnustuse pälvinud. Hiljuti on preemia omistatud näiteks Robert Shiller’ile (2013), kuid enne teda on au osaliseks saanud ka Daniel Kahneman (2002), George Akerlof (2001) ja Gary Becker (1992). Thaler’i tugevuseks on peetud aga seda, et ta on suutnud käitumisökonoomika ideid ka ellu viia. Just tema ideedest innustatuna on nii Suurbritannias kui ka USA-s loodud valitsuse juurde spetsiaalsed töörühmad, kes Thaler’i ettepanekutest lähtudes on püüdnud ühiskonnas käitumuslikke muutusi esile kutsuda.
Inimesi tuleb mõistlike otsuste poole „nügida“.
Thaler’i ehk kõige enam tuntust kogunud raamatuks on 2008. aastal ilmunud „Nudge“, mida eesti keelde panduna ehk „müksamise“ või „nügimisena“ võiks tõlkida. Koostöös õigusteadlase Cass Sunsteiniga kirjutatud raamatus kirjeldab Thaler, kuidas käitumisökonoomika põhimõtteid kasutades on võimalik lahendada igapäevaseid ühiskonnaelu probleeme. „Nügimise“ keskne idee on muuta mõistlike otsuste langetamine inimeste jaoks võimalikult lihtsaks. Kui mõistlik käitumisviis on inimese jaoks ka kõige lihtsam otsus, siis langetab sellise valiku valdav enamik.
Raamatu sissejuhatav lugu võiks olla inspiratsiooniks minister Ossinovskile. Nimelt ei ole kooliõpilaste ebatervislikud toitumisharjumused probleemiks vaid Eestis, vaid ka mujal maailmas. Küll ei pea nende parandamiseks minema tingimata saiakeste ärakeelamise rada. Thaler toob raamatu sissejuhatuses lihtsa näite USA linnast, kus koolide toitlustuse eest vastutav ametnik lasi supermarketite eeskujul paigutada koolisööklates toidud letil eri positsioonidele, et näha, kuidas see mõjutab nende tarbimist. Muutus oli üllatavalt suur ja õpilaste toitumisharjumused muutusid selgelt esile tõstetud toodete kasuks. Seega võib otsese keelamise asemel piisata sellest, kui letil vaatab esimese asjana saiakese asemel vastu õunakorv ja limonaadipudeli asemel piimaklaas.
Kuidas päästa pensionisüsteem?
Soov muuta mõistlikud otsused lihtsaks innustas ka Suurbritannia valitsust, kes kutsus 2010. aastal kokku n-ö nügijate nõukogu, peenema nimega Behavioral Insight Team. Töörühma ülesanne oli välja töötada poliitikameetmed, mis aitaksid ühiskondlikult olulistes küsimustes langetada kodanikel paremaid valikuid. Nõukogu töö ühe parima näitena sündis oluline pensionisüsteemi muudatus, millega kohustati tööandjaid suunama teatud summa töötaja palgast vaikimisi pensionikontole. Samas säilis töötajal võimalus soovi korral pensionifondi maksest ka loobuda, saades tulu kätte palgana. Eksperimendi tulemused olid äärmiselt positiivsed – kui otsus oli inimese eest juba
ette langetatud, siis vaevusid vähesed seda tagasi pöörama ja säästmine pensionieaks suurenes märgatavalt. Kui 2012. aastal, mil süsteem kehtestati, oli pensionifondidega liitunuid 2,7 miljonit, siis 2016. aastal juba 7,7 miljonit.
Täpselt sama probleemi ees seisab ka Eesti. Vaid I ja II pensionisambale lootma jäädes ootab valdavat enamikku Eesti tööinimestest vanaduses ees nigel elujärg. Vabatahtliku III pensionisambaga on tänaseks liitunud aga
vaid veidi enam kui 15% töötavatest inimesest. Riik on proovinud senini III sambasse säästmist soodustada maksupoliitika abil, kuid selle mõju on olnud ilmselgelt vähene. Suurbritannia eeskuju järgides ei tundu liialt keerukana kehtestada töötajatele „vaikimisi“ makse, mis suunataks III sambasse, kuid millest on inimesel õigus soovi korral väljuda. Kui mitte rohkemat, siis sunniks see inimest vähemalt oma tulevikule mõtlema ja võtma skeemist loobumise korral ka selge vastutuse oma vanaduspõlve halvema elujärje eest. Huvi pensioniks rohkem koguda ilmestab fakt, et kui 2013. aastal anti inimestele võimalus II samba kuist makset tõsta 3 protsendini brutopalgast, kasutas seda võimalust üle 100 000 inimese.
"Suur vend" otsustab
Igal ideel leidub ka vastaseid. Thaler’i propageeritud „nügimise“ ja vaikimisi inimese eest langetatud otsuste üks peamisi vastuargumente on liigne sekkumine meie isiklikesse valikutesse. Taoline paternalismi kalduv lähenemine on vihatud ennekõike liberaalsema või ehk isegi libertaarsema majandusmõtte esindajate seas, kes peavad oluliseks, et inimese elu puudutavad otsused langetaks inimene ise, mitte riik. Kuigi kodanikul on võimalik „vaikimisi“ tehtud valikust ka loobuda, on esmase otsuse selle kohta, mis inimesele kasulik, langetanud ikkagi ametnik. See eeldab aga suurt usku tehnokraatidesse ja teadlastesse, kes sarnaselt tavainimestega kipuvad ka ise vahel eksima. Küsimusi tekitab ka „nügimise“ demokraatlikkus – kas kujutame ette olukorda, kus riik oleks kodanike otsuste juhtimisel sama osav kui suured kommertsbrändid?
Ideaalses maailmas peaksime olema võimelised igale inimesele selgeks tegema, mis on valitud lähenemisviiside hüved ja mis paneks neid ennast langetama õige otsuse, olles oluliselt demokraatlikum kui eelvaliku langetamine inimese eest. Reaalses elus seda kahjuks aga ei juhtu: enamik inimestest ei soovigi olla kõiges eksperdid ning on õnnelikud, kui mõistlikud valikud langetatakse nende eest. Peaasi, et liiale ei minda.
