Viljandi linnavõimude palve jätta valitsusel uus muinsuskaitseala kaitsekord kinnitamata järgib ka kaitseala omanike huve ja väärib toetamist.
Valitsus on koalitsioonileppes väljendanud, et muinsuskaitse peab toetama omaniku initsiatiivi ja arhitektuuriväärtused ei tohi hävida omanikule seatavate bürokraatlike takistuste, ametnike põhjendamatute nõudmiste ega rahaliste raskuste tõttu. Viljandi muinsuskaitseala uus kaitsekord on järjekorras viies, millega pärast uue muinsuskaitseseaduse jõustumist 2019. aastal algust tehti.
„Kuivõrd oleme esitanud kõigi kaitsekordade kohta ettepanekuid ja jälginud nende menetluste kulgu, siis saame kinnitada, et Viljandi volikogu etteheited muinsuskaitseametile on põhjendatud,“ sedastab Eesti Omanike Keskliidu juht Andry Krass.
Seni on kohalikud omavalitsused vaikinud, sest pole tahetud vahendite puudumisel riigilt muinsuskaitsealade haldamist üle võtta. Seda tervitatavam on “Viljandi mäss” ja julge soov võtta vastutus kohalike elu ja linnaruumi eest enda kätte. Planeerimine, ehitusjärelevalve ja miljööalade kehtestamine on seaduse kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevus.
Muinsuskaitsealade uute kordadega kaasnev riive ei piirdu üksnes kohaliku omavalitsuse autonoomiasse ulatusliku ja põhjendamatu sekkumisega, mis eirab täielikult kultuuripärandit käsitlevas Faro konventsioonis sätestatud pärandi kaitsmise subsidiaarsuse põhimõtet. Riikliku kaitseala kehtestamine, toetudes ainult kultuuriväärtustele, on vastuolus nii muinsuskaitseseaduses sõnastatud kaitse eelduse mõtte kui ka erinevate konventsioonidega, mis kohustavad hindama kultuurilist-, sotsiaalset-, majanduslikku- ja keskkonnamõju eraldi ja tervikuna. Seda, et kaitsekorra sisustamisel ei saa lähtuda ainuüksi kultuuripärandi kaitse eesmärgist, vaid arvestada tuleb ka näiteks eraomanike põhiõigustega, on oma märgukirjas muinsuskaitseametile rõhutanud õiguskantsler. Kaitsealade kaitsekordade väljatöötamise töörühmadesse pole omanike esindajaid kahjuks kutsutud.
Viimaste aastakümnete jooksul pole ajaloolistes linnasüdametes omandipiirangute tõttu olukord paranenud, pigem vastupidi. Kõrgendatud nõudmiste tõttu on renoveerimine kallis, samas riik on vähendanud toetusi. Riiklikud muinsuskaitsealad loodi pool sajandit tagasi ja sisuliselt on kaitsealadel jõus nõukogude ajast kaasa tulnud piirangud, mis ei arvesta piisavalt eraomandi kui põhiõigusega.
Nõukogude riiki juhiti tsentraalselt, kuid demokraatlikus riigis on kohaliku elu küsimused ja areng, planeerimine ja ruumi kaitse omavalitsuse ülesanne. Viljandi linna arengut, liikluskorraldust või linnahaljastuse kujundamist ei saa juhtida Tallinnast. Näiteks miljööväärtuslikult kaunis Pärnu linn arenes enne 1940. aastat linnajuhtide tarkusest, mitte johtuvalt president Pätsi ega riigi kontrollivast tegevusest.
Lääne-Euroopas ei tunta linnaruumi kaitsmist riigi tasandil ja ka Eestis peaks riiklik sekkumine siin rändama ajaloo prügikasti. Muinsuskaitsealadel on rangete omandikitsenduste lõksus enam kui 10000 hoone omanikud, keda on kokku rohkem kui sada tuhat inimest. Muinsuskaitsealadel on piiratud ehitus-, haljastus- ja kaevetööd ka kinnistutel, mis pole mälestised. Omanikud on seotud topeltbürokraatiaga - lube on vaja hankida nii omavalitsuselt kui riigilt. Loodame, et uue koalitsioonileppe valguses hakkab suhtumine eraomandisse ja bürokraatia vohamisse muutuma.
