Statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg sõnul on hõivemäär tõusnud nii beebibuumi ajal sündinud noorte tööturule tuleku kui pensioniealiste arvelt. „Hõivemäära tõusu taga on põhilisse töötegemise ikka jõudnud taasiseseisvumisaja beebibuumi ajal sündinud noored. Samuti, vaatamata rahvastiku vananemisele, on pensionist elatuvate inimeste osatähtsus vähenenud – seda on mõjutanud erinevad põhjused nagu pensioniea tõus, vanemaealiste parem tervis, tööandjate soosiv suhtumine vanemaealisesse tööjõudu aga ka tööjõupuudus, näiteks hariduse valdkonnas,“ märkis Trasberg ning lisas, et sealjuures töötab pensioniealistest kõige suurem osa just hariduse alal.
Värsked rahvaloenduse andmed näitavad, et võrreldes eelnevate loendustega on palga või töötasu osakaal peamise elatusallikana pidevalt suurenenud. Kui 2000. aastal oli palk peamiseks elatusallikaks 46 protsendil üle 15-aastastest inimestest ja 2011. aastal 48 protsendil, siis 2021. aastal juba 54 protsendil. Sarnases taktis on vähenenud teiste isikute ülalpidamisel olevate inimeste osakaal, mis 2000. aastal oli 15 protsenti, 2011. aastal 12 protsenti ning 2021. aastal seitse protsenti.
Pensioni osatähtsus peamise elatusallikana on viimase 10 aastaga vähenenud vaatamata sellele, et vanemaealiste inimeste hulk on suurenenud. Kui 2011. aastal elatus palgast või muust töötasust viis protsenti 65-aastastest ja vanematest, siis 2021. aastal juba 10 protsenti.
Meeste seas on ettevõtjaid kuus, naiste seas vaid kolm protsenti.
Kõiki 15-aastaseid ja vanemaid vaadates on hõivatute osatähtsus meeste seas nelja protsendipunkti võrra suurem ehk meestel 60 protsenti ja naistel 56 protsenti, kuid see on tingitud sellest, et naiste eluiga on kõrgem ehk naiste seas ongi rohkem pensioniealisi, kes enam tööd ei tee. Vanuses 15–64 on naiste seas hõivatuid 73 protsenti ja meeste seas seas 68 protsenti, erinevus on kõige suurem 50–64-aastaste vanusegrupis, kus see on 78 protsenti versus 70 protsenti.
Rahvaloenduse tulemuste kohaselt on Eestis 642 391 tööga hõivatut. Enamus hõivatutest ehk 96 protsenti on oma põhitöökohal palgatöötajad, neli protsenti on aga ettevõtjad. Võrreldes naistega on tööga hõivatud meeste seas rohkem ettevõtjaid, moodustades kokku kuus protsenti kõigist hõivatud meestest. Naistest on palgatöötajad 97 protsenti ning vaid kolm protsenti tegelevad peamiselt ettevõtlusega.
Eesti tööturgu ilmestab jätkuvalt ka sooline segregatsioon nii tegevus- kui ametialade lõikes. Meestest töötab primaarsektoris ehk põllumajanduses, jahinduses, metsamajanduses ja kalanduses 4,1 protsenti, naistest vaid 1,7 protsenti. Töötlevas sektoris töötab meestest 37,7 protsenti ning naistest 16 protsenti. Teenindavas sektoris töötab 58,2 protsenti meestest ning lausa 82,3 protsenti naistest.
Naiste osa töötajatest on kõige suurem sotsiaalhoolekandes 86 protsendiga, hariduses 83 protsendiga ja tervishoius 75 protsendiga. Mehi on ülekaalus ehituses 89 protsendiga ja mäetööstuses 85 protsendiga. Maalistes piirkondades on erinevus meeste ja naiste tehtavate tööde vahel suurem kui linnalistes või väikelinnalistes piirkondades.
2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 99,7 protsenti tööga hõivatud Eesti elanike põhitöökoht Eestis. Ainult 0,3 protsenti ehk 1651 inimest käib tööl välismaal, neist 75 protsenti on mehed ja 25 protsenti naised.
Eestis töötavatest inimestest 61,5 protsenti töötavad elukohaga samas kohalikus omavalitsuses, 24,5 protsenti aga elukohaga samas maakonnas, kuid erinevas kohalikus omavalitsuses. Seega jääb 86 protsenti töökoht elukohaga sama maakonna piiridesse. Ülejäänud 14 protsenti liiguvad töö tegemiseks üle maakonna piiri, kui nad ei ole leidnud võimalust töötada kodust. Võrreldes meestega töötavad naised üldiselt kodule sagedamini lähemal – ainult 12 protsenti töökoht on elukohast erinevas maakonnas, kusjuures meeste osas on see näitaja 17 protsenti.
Suurem osa töökohtadest asub suurtes linnades, peamiselt Tallinnas ja Tartus. Pealinnas töötab 43 protsenti kõigist hõivatutest, kuid kolmandik Tallinnas töötavatest ei ela seal. Tallinnast väljaspool elavatest inimestest töötab Tallinnas lausa viiendik ehk 21 protsenti. Tartus töötab 9,2 protsenti kõigist hõivatutest, kellest 57 protsenti ka elab Tartus. Ülejäänud 43 protsenti elab väljaspool Tartu linna piiri, kuid peamiselt siiski lähivaldades.
Suurim on hõivatute osatähtsus oodatavalt Harjumaal 62 protsendiga ja Tartu maakonnas 60 protsendiga ehk piirkondades, kus asub suurem osa töökohtadest ja õppuritest, kes valmistuvad tööturule suunduma. Kõige kõrgem on hõivemäär Tallinna ja Tartu lähivaldades, niiöelda väikelinnalistes piirkondades, ulatudes 70 protsendini. Kõige madalam hõivatute osakaal on Ida-Viru 48 protsendiga ja Valga maakonnas 50 protsendiga ning ka teistes maalistes piirkondades, kus rahvastik on vanem ja vene emakeelega rahvastiku osatähtsus suurem.
Rahvastiku majandusliku aktiivsuse, peamiste elatusallikate ning hõivatute ja töörände kohta saab lähemalt lugeda aadressilt rahvaloendus.ee.
Tulemused põhinevad registripõhise rahvaloenduse andmetel ning on avaldatud statistika andmebaasis. Rahvaloenduse andmetes ei kajastu kõige värskemad muudatused tööjõus. Tööjõu kiirstatistikat avaldatakse eraldi rakenduses.
