Veeseadusest jäetakse välja vedelsõnniku laotamisplaani esitamise kohustus, mis puudutas umbes 40 Eesti suuremat piimakarja- ja seakasvatajat. Ära jääb ka veekaitsevööndis karjatamise teatise esitamise kohustus, mida peavad veekaitsevööndis karjatamiseks esitama näiteks lihaveiseid, lambaid ja kitsi karjatavad loomakasvatajad. Keskkonnaametile esitatakse aastas umbes 300 teatist veekaitsevööndis karjatamise kohta.
Keskkonnaminister Tõnis Mölder on varasemalt öelnud, et ei ole mõistlik nõuda eraldi andmete esitamist keskkonnaametile, kui põllumajandustootjatel on juba niigi kohustuslik kanda kõik sõnnikulaotamise ja karjatamisega seonduv põlluraamatusse.
Veekeskkond seadusemuudatuse tõttu ei kannata, kuna veeseaduse teiste sätetega on kehtestatud vedelsõnniku kasutamise ja veekaitsevööndis karjatamise nõuded. Nende täitmist käib keskkonnaamet ka jätkuvalt kontrollimas,
lausus Mölder.
Samuti täpsustatakse eelnõuga suure reostuskoormusega reoveekogumisaladel reovee kogumismahutite kasutamise võimalusi. Muudatuse kohaselt võib sellistel aladel kasutada ka lekkekindlaid kogumismahuteid, kui nii saab keskkond kaitstud samaväärselt ühiskanalisatsiooni kasutamisega. Seega võib muudatuse kohaselt ühiskanalisatsiooni jätta üle 2000 tarbijaga reoveekogumisalale rajamata juhul, kui sellest ei oleks keskkonnale tulu või selle rajamine oleks liiga kulukas.
Eelnõu täpsustab ka veekogu terminit. Muudatuse eesmärk on tekitada mõistest senisest ühtlasem arusaamine ning seeläbi tagada seaduse ühetaoline rakendamine. Seaduse jõustumisel ei nõuta enam veekogu korrashoiu eesmärgil veekogust sette eemaldamiseks veeloa taotlemist, vaid piisab keskkonnaametist registreeringu küsimisest. Võrreldes veeloa taotlemisega on registreeringu menetlus lihtsam.
Samuti täpsustatakse, et süvendamiseks ei loeta setendi eemaldamist, kui seda tehakse maaparandussüsteemi rajatistel hoiutööde või rekonstrueerimise käigus kuni esialgse ehitusprojektiga määratud veekogu sügavuseni.
Lisaks korrastatakse seaduse muudatustega nitraaditundliku ala määramisega seotud sätteid. Nitraaditundliku ala määramise õigus antakse valitsuselt keskkonnaministrile. Täpsustatakse ka nitraaditundlikule alale jäävate veekaitseobjektide mõisteid nagu karstinähtused.
