Ei EL, USA ega ka Venemaa lähtunud seekord kaubandussanktsioonide kehtestamisel tavapärastest WTO jurisdiktsiooni alla kuuluvatest normidest, mis tähendaks piiranguid lähtuvalt tervisekaitse, keskkonna, kvaliteedi, toiduohutuse või vahel harva ka religioossetest kaalutlustest, kuid seekord on mõlemad pooled toonud mängu riikliku julgeoleku argumendi, kirjutab Uibopuu.

Näiteks teenustekaubanduse üldlepingus (GATT) on olemas erandklausel, mis lubab kaubandust piirata riikliku julgeoleku kaalutlusel, kui hädaohus on riik ise või kui tegemist on rahvusvaheliste suhete kriisiga. Kas praegu on tegemist kriisiga ja kas lääneriikide sanktsioonid selle klausli alla käivad, seda WTO hea meelega uurida ei tahaks, sest see peaks olema pigem ÜRO pädevuses.

Toiduainetele sanktsioonide kehtestamine käib juba teise kaubanduse üldlepingu alla, kus erandklauslit riikliku julgeoleku kohta ei ole. "Seega, seada impordipiirangud kaupadele, tuues põhjenduseks riikliku julgeoleku, on WTO üldise kaubanduslepingu alusel keeruline. WTO-l puudub sellises olukorras kogemus," kirjutab Uibopuu.