Riigikohus märkis otsuses, et kuna vanglal puudus seaduslik alus kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimiseks, oli sellisel viisil läbiotsimine õigusvastane.
Tallinna vangla kolis 2018. aasta 3. detsembril naiste üksuse uude vanglahoonesse ning kasutas kinnipeetavate ja vangla inventari uutesse hoonetesse ümberpaigutamiseks justiitsministeeriumi relvastatud üksuse abi.
Lähtudes vangla teabe- ja uurimisosakonna koostatud ohuhinnangust, tegi vangla kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontrolli, kuid ühe sellest keeldunud kinnipeetava puhul viisid vanglaametnikud läbi tema tahtevastase günekoloogilise läbivaatuse, mille tegi tervishoiutöötaja. Läbivaatusel midagi ei leitud.
Läbivaatusele saatmise ja läbivaatuse ajal kohaldasid vangla ametnikud ja relvastatud üksuse liikmed naisvangile ohjeldusmeetmeid ehk tema saatmisel kasutati käeraudu ning läbivaatuse ajal käeraudu ja rahustusvoodit.
Naisvang esitas Tallinna vangla vastu kohtusse kahjunõude 5000 eurot, millest kohus mõistis tema kasuks välja 1600 eurot.
Naisvang keeldus enda sõnul kontrollist, sest polnud enda kehaõõnsustesse midagi peitnud, ning leidis, et tahtevastane günekoloogiline läbivaatus, mille käigus kasutati käeraudu ja rahustusvoodit, oli piinav ja ebainimlik.
Naisvang märkis, et relvastatud üksuse liikmed hirmutasid ja solvasid teda, läbiotsimise seaduslikku alust talle ei näidatud ning üks relvastatud üksuse liige ähvardas kasutada tema vastu tulirelva. Samuti ei selgitatud naisvangi väitel talle, et läbivaatuse teeb naissoost meditsiinitöötaja ning tal oli mulje, et see toimub vanglaametnike ja relvastatud üksuse liikmete osavõtul.
Naisvangi sõnul toimuvat filmiti ning mitmete toimingute juures ei viibinud ühtegi naissoost töötajat.
"Relvastatud üksuse liikmete suhtlemisviis oli ebaadekvaatne, agressiivne, võimukas ja ülbe, filmimine oli provotseeriv, üleolev ja demonstratiivne. Kogu tegevusel oli seksuaalse ahistamise ehk diskrimineerimise alatoon," väitis naisvang.
Vangla ja justiitsministeerium olid seisukohal, et kõik toimus vastavalt vangistusseaduses sätestatule.
Vangla märkis, et naise keeldumine läbiotsimisest ja tema kahtlustäratav käitumine andis aluse uskuda, et ta peidab kehaõõnsustes mingisugust keelatud eset. Ka üksi kambris viibiva isiku puhul pole täielikult välistatud keelatud esemete valdamine, tõdes vangla.
Vangla kinnitusel kontrolliti vangi privaatsust tagavas ruumis ja juures viibisid vaid naissoost ametnikud. "Kehaõõnsuste kontrolli tegi meditsiiniline personal ühekordselt kasutatavate vahenditega. Protsess oli hügieeniline ning professionaalne. Kui kinnipeetav keeldub põhjendamatult läbiotsimisest, on tegemist vangistusseaduse rikkumisega," märkis vangla.
Riigikohus märkis oma otsuses, et vangistusseadust ei saa tõlgendada viisil, et mõiste "kinnipeetava läbiotsimine" sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Riigikohus leiab, et kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem.
Kolleegiumi seisukohta, et kehaõõnsuste läbiotsimiseks on vaja selgesõnalist seaduslikku alust, ei väära ka asjaolu, et vanglal lasub vangistusseaduse järgi julgeoleku tagamise ülesanne, sealhulgas kaitsta kinnipeetavat teise kinnipeetava eest.
Arvestada saab seda, et tänapäeval on avaliku võimu käsutuses mitmed tehnilised vahendid, mis võimaldavad keelatud aineid avastada ilma kinnipeetava füüsilist puutumatust riivamata. Samuti on seadusandjal võimalik selline norm kehtestada, kui teatud juhtudel võib osutuda kehaõõnsuste kontroll vältimatult vajalikuks. Seega on vangla ja kohtud lähtunud vangistusseaduse ekslikust tõlgendusest. See säte ei võimalda kehaõõnsuste läbiotsimist. Kuna vanglal puudus seaduslik alus kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimiseks, oli sellisel viisil läbiotsimine õigusvastane,
kinnitas riigikohus.
