Vaidlusaluses kriminaalasjas süüdistati kannatanu kehalises väärkohtlemises tema endist abikaasat. Kuna kannatanu oli süüdistatava endine abikaasa ning neil olid ühised lapsed, järeldasid maa- ja ringkonnakohus, et kehaline väärkohtlemine pandi toime lähisuhtes.
Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud kohtute käsitlusega, et tegu oli lähisuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemisega. Karistusseadustiku kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sealhulgas pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted.
Suhet ei saa seega lähisuhteks pidada üksnes vormiliste tunnuste (nt sugulus, varasem abielu) alusel, vaid tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid ei pea, hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side inimeste vahel, mis tugineb näiteks vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet.
Seega ei saa pelgalt varasema abielu või kooselu faktist iseenesest järeldada, et lähisuhe kestab ka pärast lahkuminekut. Pigem vastupidi – kui abielu või kooselu on tegelikkuses lõppenud, tuleks lähtuda eeldusest, et lõppenud on ka lähisuhe. Kuivõrd mõningatel juhtudel võib lähisuhe siiski jätkuda ka pärast lahkuminekut, tuleb see aga konkreetseid asjaolusid arvesse võttes igal üksikjuhtumil tuvastada.
Praeguses asjas ei olnud kannatanu ja süüdistatava ühiste laste ja ühisvara olemasolu piisav, et lugeda väärkohtlemine toimepanduks just lähisuhtes, mistõttu Riigikohus tühistas süüdimõistva otsuse selles osas. Riigikohus tunnistas süüdistatava süüdi teise inimese kehalises väärkohtlemises, jättes karistuse muutmata.
