Nõukogude ajal oli kombeks õilistada igat sorti kultuuritegelasi, II MS veterane, töökangelasi ja pühaku staatusse tõstetud parteinomenklatuuri. Ressurssi jaotas riik, kes pakkus nii avalikke teenuseid kui ka eluks vajalikke materiaalseid hüvesid ning otsustas, millised majandusharud on prioriteetsed ning millised normid ühes või teises majandusvaldkonnas kehtivad.

Kaubalis-rahaliste suhete üheks pooleks oli 99,99% juhtudest riik ning erakapitalil põhinevaid hüvesid oli minimaalselt. Milline ka poleks kapitali omandi struktuur ja mehhanism või kuidas riigis ressurssi ümber jaotada, on selle kõige aluseks ikkagi inimeste võimekus ressursside muundamisest tekitada riigi ja ühiskonna ülalpidamiseks vajalikul määral raha.

Eesti 2013. aasta riigieelarve eeldatavate tulude struktuurist ligikaudu 5/6 moodustavad maksutulud ja 1/6 erinevad toetused. Riigieelarve sisaldab ka riigi edasiantavaid makse nagu füüsilise isiku tulumaks KOV-le, töötuskindlustusmakse jne, mida riigieelarve raames ei kulutata. Seda, kui kalliks läheb riigi ülalpidamine ettevõtja ja töötaja jaoks, teab tavaliselt iga inimene, kes on palgaarvestusega vähekegi kokku puutunud.

Keskmine brutokuupalk oli 2013. aasta II kvartalis 976 eurot. Tööandja palgafond ehk kulu ühe töötaja kohta on töötaja brutopalk + sotsiaalmaks 33% + töötuskindlustusmakse 1%. Töötaja töötasult maksude arvestus toimub samuti brutopalgast lähtudes ning kui palju jääb töötajale pärast maksude mahaarvamist, näeme allpool. Arvutame kõigepealt II kv keskmise palga maksukulu (tabel 1) ühe töötaja kohta ja siis suurendame brutopalka 100 euro võrra (tabel 2) ning võrdleme kulude suurenemist.

Tabel 1. Brutopalk 976 eurot

Tabel 2. Brutopalk 1076 eurot

Seega brutopalga suurendamisel 100 ühiku võrra suureneb tööandja palgakulu ühele töötajale 134 euro võrra, sh maksukulu 34 eurot. Näeme, et kõikide töötasult arvestatud maksude suhe brutopalka on üle 50%. Samas kui tööandja üritab töötajat mitterahaliste ergutustega motiveerida või kannab mingi osa tema elamu- või muudest kuludest, kaasneb sellega risk, et nimetatud kulu tõlgendatakse erisoodustuseks ja maksustatakse vastavalt määraga 21/79. 100-eurone erisoodustus tähendab arvudes ettevõtja jaoks järgmist lisanduvat maksukulu:

1. Erisoodustuse hind 100 eurot;
2. Erisoodustuse maksukulu:
   1. Tulumaks 100 x 21/79 = 26,58 eurot;
   2. Sotsiaalmaks (100 + 26,58) x 0,33 = 41,77 eurot

Erisoodustusest tulenev maksukulu 100-eurose erisoodustuse puhul on kokku 26,58 + 41,77 = 68,35 eurot, mis on üle 68% erisoodustuse hinnast.

Kui ettevõtja jätab riigile tähtajaks maksud üle kandmata, tasub ta Eesti maksuõigusest tulenevalt maksude tasumisega viivitamise eest viivitusintressi 0,06% päevas, mida omakorda käsitletakse kehtivas maksuõiguses ettevõtlusega mitteseotud kuluna, mis maksustatakse määraga 21/79.

Poodi minnes sisaldavad kõik hinnad käibemaksu. Bensiinijaama sõites sisaldab kütuse liitri hind lisaks käibemaksule ka aktsiisi. Korteriühistu arved vahendatud kütte, vee, elektri ja prügiveo eest sisaldavad nii käibemaksu ja olenevalt energiakandjast taastuvenergia tasu ja/või aktsiisi. Kuna käibemaksuarvestust korteriühistus ei toimu, on kulu tarbija jaoks lõplik ning kelleltki tagasi küsida midagi ei ole. Samas loeme iga kuu uudiseid, kuidas suhteliselt lihtsakoeliste käibemaksupettustega rikastutakse ning riiki lüpstakse. Mis tundega peaksid siis suure käibemaksukuluga ettevõtted sellist protsessi vaatama?

Olles mitmes Eesti börsiettevõttes aktsionär, seni õnneks küll ettevõtetes, mis on võimelised dividende maksma, maksustab riik iga väljamakstava dividendituluühiku määraga 21/79. Juhul kui riigieelarve lappimiseks peaks Riigikogu muutma ettevõtete tulumaksustamise korda, võib olukord muidugi nutusemaks minna ja ilmselt ei ole siis kaugel ka ajad, kus muudetakse ära reinvesteeritud tulu maksuvabastus.
Kõike seda kulubaasi, sh maksukulu silmas pidades peavad ettevõtjad olema tõelised finantskunstnikud, et tagada ettevõtte kasumlikkus ja hoida töötajate palgad konkurentsivõimelised. Palgasurve lasub ju põhiliselt ettevõtjatel ja äriühingu kulude põhiline katteallikas on ikkagi teenuste ja toodete müük. Riik on maksude kogumise taganud riikliku sunni kohaldamisega, samas kui ettevõtja ei saa riigile mingit otsest survet avaldada. Küll aga saab riik ise olla alati kuluefektiivsem ja jätta kodanikukeskses ühiskonnas ettevõtjale ning palgasaajatele kätte madalamate maksude kaudu rohkem raha. Teha neid rikkamaks, kui ta seda muidugi tahab.

Meid ei huvita see, et kusagil on maksud kõrgemad ja ettevõtluskeskkond bürokratiseeritum või et ettevõtet saab asutada ilma osakapitali sissemakseta. Varatu ettevõte pole teab mis usaldusväärne partner niikuinii. Meid huvitab see, mis toimub siin riigis, kui asjatundlik on riik ja kui sügavale lükkab riik oma käe maksumaksja rahakotti ning kui põhjendatud see on.

Ökonomistidest, juristidest ja poliitikutest ei tule iial puudust. Küll on aga alati puudus headest ökonomistidest, juristidest ja poliitikutest, kes suudaksid numbrite, sündmuste ja faktide tegelikku tähtsust ja olemust adekvaatselt tajuda ning vastavalt sellele protsesse juhtida. Teisiti öeldes aidata inimeste rahulolu- ja õnneindeksile kaasa. Väike riik võib tekitada suurt korruptsiooni ja rahulolematust, aga vaatamata suhtelisele vaesusele tundub mulle, et me oleme ikkagi selle õnneliku kuldse miljardi sees ja seda positsiooni silmas pidades oleks valitsusel viimane aeg hakata realiseerima oma peaministri slogan’it – Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Vähemalt mulle meeldiks küll koos elada rikaste, tarkade ja vastutustundlike inimestega.

Tõnu Kirves,
UniCredit Leasing Eesti filiaali riskijuht,
Tõnu Kirvese profiblogi