Rahvusvaheline finantsaruandlusstandard (International Financial Reporting Standard, edaspidi – IFRS või standard) 13 „Õiglase väärtuse mõõtmine“, mille Euroopa Komisjoni võttis vastu detsembris 2012, muutus kohustuslikuks rakendamiseks majandusaastaaruannete koostamiseks perioodide eest, mis algasid 1. jaanuarist 2013. a.
Seda standardit saab rakendada praktiliselt kõikides ettevõtetes, kes koostavad oma raamatupidamise aastaaruannet rahvusvaheliste arvestusstandardite alusel. Nimelt rakendub IFRS 13 juhul, kui mõni teine standard nõuab või lubab õiglases väärtuses mõõtmist või aastaaruande lisades avalikustamist (nt IAS 40 „Kinnisvarainvesteeringud“, IAS 16 „Materiaalsed põhivarad“ jt) ja see kehtib nii esmase arvelevõtmise kui ka edasise õiglase väärtuse mõõtmise puhul.
IFRS 13 rakendamine toimub edasiulatuvalt ehk muudatusi õiglase väärtuse mõõtmisel, mis on seotud IFRS 13-le üleminekuga, käsitletakse kui muudatusi arvestushinnangutes ja kajastatakse üleminekuaasta kasumiaruandes (mitte jaotamata kasumi korrigeerimisena). Eelmiste perioodide võrdlusandmeid pole vaja ümber arvestada ega täiendavaid avalikustamise nõudeid varasemate perioodide kohta rakendada.
IFRS 13-s on muudetud õiglase väärtuse definitsiooni ja kasutusel on n-ö väljumishinna (exit-price) kontseptsioon.
Oluline erinevus definitsioonis on see, et varem oli õiglane väärtus ettevõttespetsiifiline, nüüd aga on turuspetsiifiline. See tähendab, et õiglase väärtuse hindamisel tuleb välja selgitada, milliseid eeldusi turuosalised kasutaksid, kui hindaksid vara ja kohustist turuolukorda arvestades, muu hulgas ka turuosaliste hinnanguid riskile, mistõttu ettevõtte kavatsus hoida vara või arveldada/täita kohustist pole enam õiglase väärtuse hindamisel oluline.
Arvestusstandardist ja õiglase väärtuse hindamisest loe lähemalt värskest Raamatupidamisuudiste novembrinumbrist. Need, kes ei ole jõudnud veel ajakirja tellida, saavad seda teha siit.
