Uurimistöös kasutasime Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste 2013. aasta küsitluse andmestikku, millega on liidetud isikutasandi administratiivandmed varade ja sissetulekute kohta. Hindasime naiste ja meeste netovara erinevusi keskmiselt ja üle kogu varade jaotuse. Soolist varade ebavõrdsust hinnati ka eri liiki leibkondade, eri liiki netovara komponentide (kinnisvara, ettevõtlusvarad, laenud jne) ja eri vanuserühmade lõikes.
Soolise varadelõhe hindamiseks üle varade jaotuse, s.t. 10., 20., …, 90. kvantiilis, rakendasime mittetingimuslikku kvantiilregressiooni (unconditional quantile regression, UQR), mis põhineb Firpo jt (2009) välja töötatud taaskeskmistatud mõjufunktsioonil (recentered influence function, RIF). Kasutasime RIF-regressioonile tuginevat Oaxaca-Blinderi dekompositsioonimeetodit, et leida meeste ja naiste varalise kogulõhe vaadeldavate näitajatega selgitatud ja selgitamata jäävat osa igas kvantiilis (kogu sooline lõhe varades = selgitatud lõhe + selgitamata lõhe).
Uurimistööst selgus, et Eesti meestel on vara keskmiselt 45 protsenti rohkem kui naistel. See lõhe on üsna suur võrreldes teiste riikidega, kus varade soolist jaotust on uuritud. Näiteks on see sama suur kui Saksamaal ning märksa suurem kui Itaalias ja Prantsusmaal (Sierminska jt (2010), Bonnet jt (2013), D’Allessio (2018)). Need tulemused ei pruugi siiski olla otseselt võrreldavad, kuna Eesti kohta käivad hinnangud põhinevad administratiivandmetel, samas kui teiste riikide kohta tehtud uuringutes on kasutatud küsitlusandmeid. On teada, et leibkondade küsitlustes kipuvad naised netovarasid alahindama ja mehed ülehindama (Zagorsky (2003)). Sellest lähtuvalt võivad küsitluspõhised hinnangud netovarade soolise lõhe kohta olla suuremad, kui on tegelik lõhe. Kuna me kasutame administratiivandmeid, siis ei ole soolise varadelõhe ülehindamine meie uuringu puhul probleemiks.
Kuigi keskmiselt on Eestis naiste ja meeste netovarade erinevus suur, ei ole netovarade jaotuse alumises osas märkimisväärseid soolisi erinevusi. Lõhe kaldub oluliselt meeste kasuks alles alates 90. kvantiilist. Jõukus on väga ebavõrdselt jaotunud ja suurt osa varadest omab vaid väike osa rikkamaid elanikke, eriti meeste puhul. Sooline lõhe varade jaotuse ülemises osas tuleneb sellest, et rikkaimad mehed omavad oluliselt rohkem ettevõtlusvara kui rikkaimad naised.
Enamiku varaliikide keskmised väärtused on meeste puhul suuremad kui naiste puhul, ainus erand on kinnisvara. Vahed on suurimad ettevõtlusvara, aktsiate ja võlakirjade ning sõidukite puhul. Sama kehtib kohustuste kohta, kuna meestel on keskmiselt rohkem laene, krediitkaardivõlgu ja arvelduskrediiti. Need varaliikide põhised erinevused on Eestis sarnased teistele riikidele, kus on samuti leitud, et naistel ja meestel on enam-vähem ühepalju kinnisvara, kuid meeste ettevõtlusest saadud jõukus on naiste omast palju suurem (Sierminska jt (2010), Bonnet jt (2013), D’Allessio (2018)).
Hindasime uuringus, mil määral on meeste ja naiste vahelised erinevused netovarade omamises selgitatavad erinevustega vaadeldavates tunnustes, nagu haridus, sissetulek, tööstaaž jne. Kui neid tunnuseid regressioonis arvesse võtta, siis selgitamata lõhed (s.t. erinevused, mida ei saa selgitada meeste ja naiste hariduse, sissetuleku jm. tunnustega) ei ole statistiliselt olulised (s.t. ei erine statistiliselt oluliselt nullist). See tulemus kehtib kõigi netovara kvantiilide lõikes ehk üle kogu jaotuse. See tähendab, et soolisi erinevusi netovarades on võimalik täielikult selgitada meeste ja naiste erinevustega vaadeldavates tunnustes. Olulisim erinevus, millega saab selgitada rikkaimate meeste ja naiste netovarade vahet, on ettevõtjaks olemine. Nimelt tegutsevad rikkaimad mehed suurema tõenäosusega ettevõtluses kui rikkaimad naised ning nagu juba eelnevalt mainitud, on see oluline jõukuseallikas.
Kuigi pea kõigi netovara komponentide keskmised väärtused on meeste puhul suuremad, on mõne varaliigi puhul sooline lõhe vastavate jaotuste alumistes osades negatiivne (s.t. naiste kasuks). See kehtib nii hoiuste kui ka vähemal määral aktsiate ja võlakirjade kohta. Vaadeldavate tunnuste arvesse võtmine vähendab selgitamata lõhesid ning aktsiate ja võlakirjade puhul selgitavad need meeste ja naiste lõhe täielikult.
Märkimisväärselt erineb ka see, kuidas mehed ja naised finantsvara koguvad. Naised eelistavad hoida oma sääste rohkem hoiustel, samas kui meestel on rohkem riskantsemaid finantsvarasid, nagu aktsiaid ja võlakirju ning vabatahtlikke pensionifonde. Need uurimistöö tulemused võivad osaliselt selgitada seda, miks mehed on Eestis jõukamad – riskantsemad finantsvarad pakuvad paremat pikaajalist tootlikkust. Lisaks viitab erinevate varaliikide omamine sellele, et meeste ja naiste riskikartlikkus võib olla erinev.
Mitmed uuringud on leidnud, et naised kipuvad olema riskikartlikumad kui mehed (nt Jianakopolos ja Bernasek (1998), Grable (2000)) ning seega valivad nad väiksema riskiga varasid. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring sisaldab küsimust, mille põhjal on riskikartlikkust võimalik hinnata. Selle muutuja kaasamine mudeli selgitavate muutujate hulka ei vähenda aga hoiuste ja riskantsete finantsvarade selgitamata lõhesid. Seega ei saa Eesti puhul riskikartlikkuse erinevusega selgitada seda, miks meestel ja naistel on finantsvarade struktuur erinev. Pigem võib olla, et mehi suunavad rohkem aktsiatesse investeerima ja naisi hoiuseid koguma muud tegurid, nagu näiteks erinevused finantskirjaoskuses (vt nt Lusardi ja Mitchell (2008)).
Uurimistöös vaatleme veel eri liiki leibkondade netovarade erinevusi. Ühe täiskasvanuga leibkondade netovarade keskmises väärtuses ei ole märkimisväärset soolist vahet, kuid abielus või kooselus paaride puhul on vahe tugevasti meeste kasuks. Paarisuhtes leibkondades on netovarade kvantiilides lõhed enamasti oluliselt meeste kasuks, kuid meeste ja naiste vaadeldavate tunnuste erinevused selgitavad suures osas varadelõhe ära. Huvitav on see, et muud tüüpi leibkondade puhul (nt üksikisikud, kolme või enama täiskasvanuga leibkonnad, jne) on tulemused vastupidised: osalt on kogulõhed jaotuses naiste kasuks, kuid erinevused vaadeldavates tunnustes aitavad oluliselt lõhet selgitada. Paistab, et paarisuhtes leibkondades on meestel omadused, mis seostuvad suurema jõukusega (nt suuremad sissetulekud, pikem tööstaaž jne) ning selle arvesse võtmine kaotab soolise varadelõhe. Teist tüüpi leibkondades on aga pilt vastupidine: naistel on omadused, mis seostuvad suurema jõukusega, ning nende arvesse võtmine vähendab lõhesid naiste kasuks.
Analüüsisime netovarade soolist lõhet ka vanuserühmade lõikes. Nii kogulõhel kui ka selgitamata lõhel on vanuserühmade lõikes U-kujuline muster. Enamiku vanuserühmade puhul on lõhed ebaolulised, kuid on üks märkimisväärne erand: netovarade erinevus on suuresti meeste kasuks noorimas täiskasvanute rühmas ehk alla 35aastaste seas. Selles vanuserühmas on mehed keskmiselt kolm korda jõukamad kui naised. Kuna noorematel inimestel pole olnud eriti palju aega varasid koguda, iseloomustab see lõhe meeste ja naiste erinevaid stardipositsioone edasiseks varade kasvatamiseks. Ristandmetes ei saa me eristada vanuse ja põlvkonna mõju, seega ei saa me vastata küsimusele, kas noorte meeste ja naiste jõukuse suur erinevus kaob vanusega või näitab see struktuurset nihet nooremate põlvkondade seas valitseva suurema varadelõhe poole.
Kuna jõukus koosneb kogutud säästudest, s.t. sissetuleku ja tarbimise vahest, uurisime kogu sissetuleku jaotuse ulatuses soolist sissetulekutelõhet ja tarbimiskalduvust. Sel teel on võimalik hinnata, kas varadelõhe tuleneb erinevusest meeste ja naiste sissetulekus ja/või säästmiskäitumises. Seda analüüsi piirab asjaolu, et meie kasutada olid ristandmed, seega ei saanud me vaadelda eelmiste perioodide sissetulekuid ja tarbimist, mis mõjutavad kogunenud varasid. Siiski, kui meeste ja naiste sissetulekute ja tarbimisharjumuste erinevused on ajas püsivad, korreleeruvad praegused sissetulekute- ja tarbimislõhed nende varasemate väärtusega ning nende põhjal on võimalik tuvastada varadelõhe allikaid.
Soolise sissetulekutelõhe muster sarnaneb kogu jaotuse ulatuses netovarade soolise lõhega. Nimelt on see jaotuse alumises osas naiste kasuks ja jaotuse ülemises osas meeste kasuks. Ent sissetulekutelõhe on tihemini statistiliselt oluline ja püsivamalt meeste kasuks kui netovarade lõhe. Kuigi sooline sissetulekutelõhe kandub osaliselt üle sooliseks varadelõheks, näib, et oma sissetulekutaset arvestades koguvad naised varasid paremini kui mehed. See võib olla põhjustatud kas siis sellest, et naised säästavad oma sissetulekust suurema osa või sellest, et leibkonnasiseselt jaotatakse varasid osaliselt ümber ning naised saavad sellest enam kasu kui mehed.
Selleks, et aru saada, kas sugude säästmiskäitumises on erinevusi, hindasime eri sissetulekudetsiilide lõikes nii meeste kui ka naiste tarbimiskalduvust. Ilmnes, et naiste ja meeste tarbimiskalduvused on sarnased, ehk siis sama sissetuleku taseme puhul tarbivad ja säästavad mehed ja naised enam-vähem sama palju.
Analüüsi lõppjäreldusena leidsime, et Eestis, kus esineb suur selgitamata palgalõhe, on naised meestega võrreldes varade poolest palju paremal järjel kui sissetuleku poolest. Leibkonnasisene varade ümberjaotus näib suurt palgalõhet leevendavat. Peamine põhjus, miks varad on meeste ja naiste vahel suhteliselt võrdselt jaotunud, on kinnisvara võrdne omamine. Ehkki uuringust ilmnes, et mehed omavad enam riskantsemaid finantsvarasid ja ettevõtlusvara, on netovara tervikuna meeste ja naiste vahel küllaltki ühtlaselt jaotunud. Kogu varade lõhe on meeste kasuks vaid jaotuse ülemises osas, alates 90. kvantiilist. Kui arvesse võtta meeste ja naiste vahelisi erinevusi tunnustes, mis varade omandamist mõjutavad, nagu nt. sissetulekutes, ettevõtluses osalemises jne, siis on nende abil võimalik varadelõhet täielikult selgitada kogu netovara jaotuse ulatuses.
Autorid: Jaanika Meriküll, Merike Kukk, Tairi Rõõm
Allikas: Eesti Pank
