Saneerimisseadus pigem ei ole soovitud tulemust andnud, eelkõige põhjusel, et kohtud ja ka osa saneerimisnõustajaid ei ole seadust ühetaoliselt, kõigile asjaosalistele arusaadavalt ega ka mitte tõhusalt rakendanud, kommenteeris vandeadvokaat Vaher.

Samas on saneerimisseadus Justiitsministeeriumi hinnangul toiminud viisil ja mahus, mida ministeerium seaduseelnõu kirjutamisel prognoosis.

"Seejuures ei taha me muidugi väita, et saneerimisseadus oleks täiuslik ning kunagi ümbervaatamist ei vajaks. Uutest seadustest rääkides on siiski oluline rõhutada, et igasugune uus regulatsioon vajab sissetöötamiseks aega ning igat kitsaskohta kohe parandama rutata ei ole mõistlik. Seega justiitsministeerium jälgib ka saneerimisseaduse rakendumist ning vajadusel teeme koostöös praktikutega muudatusettepanekud," märkis saneerimisseaduse eelnõu üks põhiautoritest, justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus BNS-ile.

Vaheri hinnangul peaks saneerimismenetlus olema kiire, selge ja konkreetne, kuid praktikas see nii ei ole. "Hinge vaakuval ettevõtjal ei ole aega ega resursse tegeleda teadmatuses ootamisega, samuti ei ole võlausaldajal võimalik istuda ja oodata, mis tema nõudest saab. Seega, täna on nii, et parem oleks saneerimismenetlust vältida," lausus Vaher.

Saneerimismenetluses on Vaheri hinnangul peamisteks ohtudeks, et see võib osutuda kas pankrotimenetlusega venitamise vahendiks või ühele või paarile võlausaldajale "ärategemise" katseks või takerduda lihtsalt kohtu taha ilma erilise põhjuseta.

Vaher tõi näite selle aasta suvest, kus kohtus eksis seaduses ja riigikohtu lahendites üheseltmõistetavalt sätestatud elementaarsete tähtaegade suhtes, ja mitte paari päeva, vaid mitme kuu võrra. "Osalejate õiguste kaitse saneerimismenetluse venimise vastu sisuliselt ei toimi, asja venimise vastu midagi protsessuaalselt efektiivset ette võtta ei ole võimalik, sest võimalik määruskaebus jääb samuti esimese astme kohtusse nii-öelda kinni," selgitas vandeadvokaat.

Kavadega seonduv sisuline oht on Vaheri sõnul see, et kuna nõuete ümberkujundamise võimalused seaduses on avarad, siis aeg-ajalt ei suuda võlgnikud ja saneerimisnõustajad vastu panna kiusatusele neid võimalusi võlausaldaja vastu kuritarvitada.

"Kahjuks on ka näiteid, kui selliseid "ärategemise" kavasid on esimese astme kohtus kinnitatud ja mõni hüpoteekidega tagatud võlausaldaja on saanud tõeliselt "külma duši". Sellised katsed ei ole teinud head ja on muutnud võlausaldajad umbusklikuks ja vastumeelseks saneerimise kui sellise suhtes," märkis Vaher.

Menetluse pahupoolelt tõi Vaher esile, et kuna asjad on reeglina antud lahendada pankrotikohtunikele, siis saneerimisavaldust esitav ettevõtja võib sattuda "vihma käest räästa alla" seeläbi, et kohus ei pruugi saneerijaks määrata võlgnikku tegelikult nõustavat ja usalduslikus suhtes olevat saneerimisnõustaja kandidaati, vaid võidakse määrata hoopis kohtu soosikuks olev pankrotihaldur.

Taoline risk on Vaheri sõnul üheks barjääriks, mis takistab saneerimiskõlblikel võlgnikel õigeaegset kohtu poole pöördumist. "Saneerimisnõustaja tasustamise määrus on aga täiesti arusaamatu ja võib tekitada olukordi, kus saneerimisnõustaja nõuab selle alusel hiigeltasu, mis iseenesest ettevõtja pankrotti võib viia," lausus ta.

Sisu poolest saneerimiskõlblikel ettevõtetel on mõtet vältida kohtuga seonduvaid riske ja üritada võlausaldajatega asjad lahendada väljaspool ametlikku saneerimismenetlust ehk saneerida ilma saneerimisseadust mängu toomata. Saneerimisavalduse esitamist on Vaheri sõnul mõtet kaaluda vaid siis, kui asjasse on segatud eriti kiuslik ja pahatahtlik võlausaldaja, kelle eesmärgiks on võlgnik pankrotti ajada või saada teiste võlausaldajate arvelt eeliseid.

Vaheri hinnangul tasuks mõelda seaduse mõningase muutmise peale, et saneerimismenetlus oleks kiirem ja konkreetsem. "Ühtlasi tuleks vähendada ka kohtu diskretsiooni ja rohkem seadusega ette kirjutada, millistes piirides on nõuete ümberkujundamine üldse mõeldav. Ja loomulikult tuleks kiiremas korras tühistada saneerimisnõustajate tasusid puudutav määrus, tasu peaks olema võlgniku ja saneerimisnõustaja omavahelise kokkuleppe küsimus ja taolise kokkuleppe olemasolu peaks olema saneerimisnõustaja ametisse määramise eelduseks," sõnas Vaher.

BNS