Kehtiva seaduse järgi peab kandidaat ise esitama uues elukohariigis tõendi, et temalt ei ole päritoluriigis kandideerimisõigust ära võetud. Kandidaadiks pürgivatel kodanikel aga on olnud keeruline teada saada, missugune asutus on pädev sellist tõendit andma.
Edaspidi on aga vabariigi valimiskomisjonil kohustus kontrollida, kas teisest liikmesriigist pärit Euroopa Parlamendi kandidaadil on õigus valimistel osaleda. Samuti edastab valimiskomisjon ise andmed Eesti kodanike kandideerimisõiguse kohta ning inimene ei pea enam elukohariigis kandideerimiseks ise eraldi tõendit esitama.
„Kehtiv kord on inimeste jaoks, kes tahaksid Euroopa Parlamenti kandideerida mõnes teises riigis, liiga aeganõudev ja keerukas, mis seab ebamõistlikke takistusi kandideerimiseks,“ selgitas justiitsminister Hanno Pevkur. „Seetõttu ongi mõistlik, et edaspidi tõendab kandideerimisõigust riik, ehk erinevate riikide pädevad asutused suhtlevad omavahel. Inimene peab lihtsalt avaldusega kinnitama, et tal on kandideerimisõigus, kuid ta ei pea esitama eraldi tõendeid, kas tal on kandideerimist välistavaid asjaolusid nagu näiteks teovõimetus, vanglakaristuse kandmine või ta on tegevväelane,“ täpsustas Pevkur.
Tulevikus kontrollib elukohaliikmesriik päritoluriigilt, kas seal ei ole liidu kodanikult kandideerimisõigust ära võetud. Seejuures peab päritoluriik andma infot piisavalt vara, et elukohariik saaks hinnata kandideerimistaotluse vastuvõetavust. Samas ei teki ohtu ka teabe hilinenud esitamisel, kuna kandideerimisõiguse puudumisel tuleb isik kandidaatide nimekirjast eemaldada ning ka valituks osutumisel lõppevad Euroopa Parlamendi liikme volitused sellisel juhul ennetähtaegselt.
Eelnõuga viiakse Euroopa Parlamendi valimise seadus kooskõlla möödunud aastal vastu võetud Euroopa Liidu (EL) direktiiviga. See sätestab, mis tingimustel saavad teisest liikmesriigist pärit EL-i kodanikud kandideerida oma uues elukohariigis Euroopa Parlamendi valimistel.
