Kooskõlastamisele saadetud ettepanekus tuuakse välja, et paljudel juhtudel nõuavad võlausaldajad tarbijalt ebaõiglaselt suurte sissenõudmiskulude hüvitamist, kuid tarbijal puuduvad piisavad teadmised ja oskused võlausaldajaga vaielda. Selliste kulude õigustuseks viidatakse kasutatavatele lepingu tüüptingimustele, milles on ülikõrged sissenõudmiskulude hüvitised kirjas, ja nõutakse lepingu täitmist.
„Ehk veelgi lihtsamalt öeldes on probleem selles, et kuigi võlausaldajal on õigus võlgnevuse tõttu tekkinud mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamisele, ei ole tarbijast võlgniku õigused praktikas piisavalt kaitstud,“ ütles justiitsminister Hanno Pevkur.
Ühe võimaliku lahendusena pakutakse välja võimalus näha ette sissenõudmiskulude suurusele konkreetsed piirmäärad. „See annaks sissenõudmiskulude lubatava suuruse kohta selge juhise nii võlausaldajale kui ka võlgnikule. Samuti annaks see oluliselt konkreetsemad raamid kohtutele ning tarbijakaitseametile, kes peaksid hindama sissenõudmiskulude õigustatust. Näiteks ei tohiks võlgade sissenõudmiskulud justiitsministeeriumi hinnangul põhjendamatult ületada 40 euro piiri,“ selgitas Pevkur.
Justiitsministeerium teeb väljatöötamiskavatsuses ettepaneku, et probleeme valmistavate kiirlaenude puhul sissenõudmiskuludes ei saa varem kokku leppida ja nõuda saab ainult neid kulutusi, mille suuruse kohta on võimalik esitada tõendeid. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult võla nõudmisega. Sellised kulud tekivad, kui võlgnik ei ole enda kohustusi koheselt täitnud ning võlausaldaja peab võla kättesaamiseks näiteks võlgnikule helistama või talle meeldetuletuskirju saatma, inkassoettevõtja teenust kasutama jne.
Ministeeriumide ja huvigruppide arvamusi ning ettepanekuid oodatakse hiljemalt 28. aprilliks 2014.
