Hiljuti avaldatud maksukorralduse seaduse eelnõu muudatusettepanekud puudutavad eelkõige elektroonilise asjaajamise edendamist, maksusumma sissenõudmise aegumise sätteid, intresside arvestamise ning tagastusnõuete menetlemise regulatsiooni.

Lisaks eeltoodule täpsustatakse eelnõus mõisteid ning erinevaid üksikuid sätted, mida on praktikas mitmeti tõlgendatud. Hea meel on tõdeda, et sätete selguse tagamisel on arvesse võetud ka asjakohast Riigikohtu praktikat. Alljärgnevalt tutvustamegi ülevaatlikult kavandatavaid muudatusi.

Seadusesätete selguse suurendamine

Kehtiva seaduse järgi kohaldatakse maksustamisel välislepingu sätteid üksnes juhul, kui maksuseadus on vastuolus välislepingus sätestatuga. Siin on aga segadust tekitanud olukorrad, kus välislepingus reguleeritakse maksustamisega seotud küsimusi, mida ei ole maksuseadustes reguleeritud ja seega vastuolu iseenesest puudub. Eelnõu sätestab selgelt nii, et sellisel juhul tuleb lähtuda samuti välislepingus sätestatust.

Muudatusettepanek, millega sätestatakse üheselt mõistetavalt, et juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel lõpeb ka juriidilise isiku maksuvõlg, tuleneb otseselt Riigikohtu praktikast (vt näiteks lahend nr 3-3-1-75-09). Vastavas Riigikohtu lahendis on selgelt öeldud, et õigusi ja kohustusi omab õigusvõimeline juriidiline isik ning juriidilise isiku registrist kustutamine tähendab tema õiguste ja kohustuste, sh maksukohustuste lõppemist. Praktikas on seda varasemalt ka teisiti tõlgendatud, mis on põhjustanud mitmeid vaidlusi ning seetõttu on põhjendatud vajadus see vaidluskoht likvideerida seadusest.

Praktikas on erimeelsusi tekkinud ka sellelt pinnalt, kas süü vormide tuvastamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist või karistusseadustikus sätestatust. Eelnõu sätestab selgelt, et lähtuda tuleb võlaõigusseadusest. See tähendab, et süü vormideks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Eeltoodu on oluline eelkõige seetõttu, et isikule oleks üheselt selge, millisel alusel tema süü kohustuse rikkumise korral tuvastatakse. Lisaks toob see selguse tõendamisstandardi ja tõendamiskoormise jaotuse osas.

Järjekordne küsimus, mis on tõusetunud praktikas ja millele seadus selget vastust ei anna on see, kas maksuhalduril on õigus nõuda maksuvõlg sisse kolmandalt isikult (teha MKS §-s 96 sätestatud vastutusotsust), kui äriühing on äriregistrist kustutatud? Eelnõu vastab sellele küsimusele eitavalt tuginedes Riigikohtu praktikale, mis ütleb, et maksuvõlg lõppeb äriühingu äriregistrist kustutamisega ning sellisel juhul ei ole maksuhalduril õigus nõuda maksuvõlga sisse äriühingu juhatuse liikmelt. Seega vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on lõppenud.

Kuivõrd kehtivas seaduses puudub ettemaksukonto definitsioon, siis soovitakse eelnõus õigusselguse huvides sätestada vastav mõiste. Ettemaksukonto on riikliku maksuhalduri juures olev konto, kus peetakse arvestust maksukohustuslase kõigi rahaliste kohustuste ja enammakstud summade üle. Ettemaksukontol oleva enammakse arvelt toimub tähtpäeva saabumisel kohustuste täitmine automaatselt. Isik saab soovi korral taotleda ettemaksukontol oleva summa ülekandmist enda pangakontole. Eelnõu kohaselt on maksukohustuslasel õigus maksuhaldurile esitada enammakse tagastamise taotlus viie aasta jooksul ettemaksukontol viimase kande tegemisest arvates. Nimetatud tähtaja jooksul tagasi taotlemata summad kantakse riigieelarvesse.

Elektroonilise asjaajamise edendamine

Eelnõu üheks eesmärgiks on ka elektroonilise asjaajamise edendamine. Üheks selliseks sammuks on soov sätestada maksuhaldurile õigus saata omal algatusel maksukohustuslase poolt maksuhaldurile teatatud elektronposti aadressile või mobiiltelefoni numbrile (lühisõnumina) meeldetuletusi ja muud maksukohustuslast puudutavat informatiivse tähendusega, st ilma juriidilise tähenduseta teavet. Loomulikult peaks sellise võimaluse olemasolu korral olema välistatud see, et maksukohustuslasele hakatakse edastama ülemäärast ja mittevajalikku informatsiooni. Ka seletuskirjas rõhutatakse, et hea halduse põhimõtte kohaselt peaks toimuma isiku teavitamine kaalutletult (valikuliselt ja põhjendatult), st üksnes juhtudel, kus see võib maksuseadusest tuleneva kohustuse korrektsel täitmisel tõepoolest kasuks tulla.
Eelkõnelduga seondub tihedalt muudatusettepanek, mis näeb ette võimaluse toimetada dokument kätte ka läbi e-maksuameti keskkonna. Iseenesest oleks see loogiline, sest suur osa maksukohustuslasi kasutab niikuinii maksuhalduriga suhtlemiseks aktiivselt e-maksuameti keskkonda. Eelnõu kohaselt saab dokumenti adressaadile läbi e-maksuameti kätte toimetada üksnes juhul, kui isik on MTA-ga sõlminud e-maksuameti teenuse kasutamise lepingu ning ta on maksuhaldurile teatanud oma elektronposti aadressi või mobiiltelefoni numbri. Viimaste kontaktandmete kaudu teavitatakski isikut dokumendi laekumisest e-maksuameti keskkonda. Eelnõu täpsustab eeltoodud muudatustest tulenevalt, millal loetakse dokument kättetoimetatuks ning mis tingimustel saadetakse isikule täiendavalt dokument ka paberkandjal.

Maksuametile esitatavad andmed äriühingu omanike kohta

Eelnõu kohaselt täiendatakse maksukorralduse seadust selliselt, et mitteresidendist juriidilisel isikul tuleb püsiva tegevuskoha registreerimisel MTA-le esitatavas avalduses märkida muu hulgas ka äriühingu aktsionäri või osaniku nimi ja isiku- või registrikood ning isikukoodi puudumisel sünnikuupäev, -kuu ja -aasta. Kehtiv seadus kohustab eelkõneldud teavet esitama üksnes sellised mitteresidendist juriidilised isikud, kes ei ole EL-i liikmesriigi või sellise riigi resident, kellega Eestil on sõlmitud välisleping, mis võimaldab MTA-l saada selle riigi maksuhaldurilt vajalikku teavet. Muudatust põhjendatakse vajadusega tuvastada Eestis tegutsevate välismaa äriühingute omanikud ka olukorras, kus EL-i liikmesriik või Eestiga välislepingu sõlminud riik ei kogu andmeid oma riigi residendist äriühingu aktsionäride või osanike kohta.

Maksuvõlgadega seonduv

Kehtiv seadus näeb ette, et maksuvõlgade puudumise tõend väljastatakse, kui maksukohustuslase maksuvõlg kõikide sama maksuhalduri poolt hallatavate maksude puhul ei ületa 15 eurot. Eelnõuga soovitakse vastavat summat alandada 10 euroni. Muudatuse eesmärgiks on ühtlustada eelkõneldud piirmäär maksuteate (MKS § 88 lg 2) ja maksuotsuse (MKS § 100 lg 1) koostamise piirmääradega, mis on kehtiva seaduse kohaselt samuti 10 eurot.

Eelnõuga soovitakse lühendada maksusumma määramise aegumistähtaega. Muudatuse kohaselt soovitakse vähendada maksusumma tahtlikult tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma määramise tähtaega kuuelt aastalt viiele. Põhjuseks on eelkõige see, et ajaline faktor toob kaasa raskusi tõendamisel ning kuuendal aastal määratud võlgnevuste laekumine on äärmiselt madal. Seletuskirjas mööndakse eeltoodust tulenevalt, et mõistlikum oleks maksuhalduril keskenduda ajaliselt lähematele maksuperioodidele. Muuhulgas näeb eelnõu ette, et maksusumma sundtäitmise aegumistähtaega lühendatakse seitsmelt aastalt viiele aastale. Muudatus seondub asjaoluga, et reaalselt on üle viie aasta tagasi tekkinud maksuvõlgade sissenõudmise tulemuslikkus väga madal. Täpsustavalt olgu mainitud, et eelnõuga soovitakse muuta ka maksusumma sundtäitmise aegumise katkemise aluseid.

Eelnõu näeb ette ühe täiendava aluse maksuvõla ajatamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Nimelt võimaldab eelnõu maksuhalduril tunnistada maksuvõla ajatamise otsus kehtetuks, kui maksukohustuslase ajatatud maksuvõla suhtes algatatakse saneerimis- või võlgade ümberkujundamise menetlus. Juhul, kui maksukohustuslase suhtes algatatud saneerimismenetlus lõppeb ennetähtaegselt või võlgade ümberkujundamiskava tühistatakse, oleks maksukohustuslasel eelnõu kohaselt võimalik uuesti taotleda maksuvõla tasumise ajatamist.
Lisaks eeltoodule täpsustatakse eelnõus intresside arvestamise aegumistähtaegadesse puutuvat.