Mäletame hästi, kui vaid mõned aastad tagasi oli pea iga-aastaseks praktikaks, et valitsus tuli eelarveläbirääkimiste lõpufaasis välja ideega tõsta tubaka-, kütuse- või alkoholiaktsiisi, et katta eelarvevõimalusi ületavaid soove. Loomulikult olid ettevõtjad pahased, kuid enamasti poliitilise tahte vastu ei saanud. Mõnel korral sai muudatustega kohanemiseks ajapikendust, kuid mitte enamat. Et selliseid ootamatusi vältida, tegid ettevõtjad korduvalt ettepanekuid leppida kokku pikemas maksumuudatustest etteteatamise perioodis, ning alkoholi−tubakaaktsiisi osas jõuti lõpuks sellenigi, et aktsiisitõusud on nüüd seadusesse kirjutatud juba mitmeaastase perspektiiviga. Nii jääb ära vähemalt iga-aastane „ootusärevus“.
Mis juhtus aga tänavu? Ilma igasuguse eelneva arutelu või teavitamiseta esitati Riigikogule 2014. aasta eelarveseadusega ka käibemaksu- ja tulumaksuseaduse muudatuste eelnõud, mille üheks olulisemaks sisuks on ettevõtlusega seotud sõiduautode kasutamise maksupõhimõtete läbiv muutmine. Mitte ainult mõne numbri muudatus vaid sisuliselt maksustamise teistel alustele viimine. Isegi juhul, kui neist muudatustest mõni võib eraldi olla isegi loogiline, ei saa paraku kuidagi nõustuda viisiga, kuidas neid on täna ettevõtjaile esitatud – või pigem ei olegi esitatud. Selline suhtumine paneb ettevõtjad iseenesestmõistetavalt nördima ja vihastama.
Kuivõrd Teataja trükkimineku ajaks ei ole selge, kuidas läheb edasi muudatuste arutamine eelarve kontekstis ning milliseks kujunevad tulemused, saab täna kirjeldada vaid pakutud muudatusi.
Täna lubatakse käibemaksust maha arvata nii ettevõtluses kasutatava sõiduauto ostmisel, sh rentimisel tasutud kui ka selle tarbeks ostetavatelt kaupadelt ja teenustelt tasutud käibemaks. Maksustatakse vaid omatarvet, mille maksustatav väärtus on seotud tulumaksuseaduses sätestatud erisoodustuse hinnaga 256 eurot kuus. Eelnõu järgi piiratakse ettevõtluses kasutatavate sõiduautodega seonduva sisendkäibemaksu mahaarvamist nii, et maha oleks lubatud arvata sõiduauto ostmisel, sh rentimisel, 50%, kuid mitte rohkem kui 2000 eurot ja sõiduauto tarbeks ostetud kaupadelt ja teenustelt samuti kuni 50% tasutud käibemaksust. Mahaarvamist ei piirataks, kui toimub edasimüük, rendileandmine, ka taksode ja õppesõiduautode puhul ning kui sõiduautot kasutatakse ainult ettevõtluse tarbeks. Kusjuures viimane erand on eelnõus sõnastatud eriti harvaesineval viisil: „mida kasutatakse eranditult vaid ettevõtluse jaoks, mis peab olema maksuhaldurit rahuldaval viisil tõendatud.“ Sõnastus jätab maksuhaldurile absoluutse kaalutlusvabaduse. Selle kohaselt võib peaaegu alati leida olukorra, kus tööandja sõidukit kasutati kasvõi 0,1% tööga mitte seotud eesmärgil, seega on maksuhalduril koheselt õigus käsitleda olukorda nii, et seadusest tulev õigustus erandile ei kohalduks.
Teised muudatused tulevad tulumaksuseadusest. Täna on tööandja sõiduauto kasutamisel erisoodustuse hind 256 eurot kuus, millelt tasutakse tulu- ja sotsiaalmaks. Vähem on võimalik tasuda sõidupäeviku pidamisel. Eelnõu ettepanek välistab aga sõidupäeviku pidamise, sest erisoodustuse hind tahetakse fikseerida sõltumata reaalsest kasutusest. Ehk tööandja sõiduauto isiklikuks otstarbeks kasutamisel oleks fikseeritud erisoodustuse hind 256 eurot kuus, millelt tasutakse nii tulu- kui sotsiaalmaks.
Teine tulumaksuseaduses kavandatud muudatus seostub isikliku sõiduauto kasutamisega töösõitudeks. Täna võib maksuvabalt hüvitada töötajale ilma kuludokumendita 64 eurot kuus, kui ta kasutab oma sõiduautot töösõitudeks. Kui peetakse sõidupäevikut, võib hüvitada maksuvabalt 0,3 €/km kohta, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus. Eelnõuga soovitakse kaotada maksuvaba hüvitis 64 eurot kuus, aga sõidupäeviku pidamisel oleks siiski õigus hüvitada isikliku sõiduautoga tööülesannete täitmine maksuvabalt määras 0,3 eurot/km, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus.
Lisaks kavandatakse muudatusi ka käibedeklaratsioonide osas, kuid sellest järgmisel korral.
Kaubanduskoja seisukoht on, et muudatused on nii toored ja põhjendamata ning sisaldavad maksuõigusele kohatult palju tõlgendamisvabadust, et sellisel kujul ei ole sellega lihtsalt võimalik nõustuda. Isegi siis, kui eesmärk või ideed ei pruugi olla täielikult valed.
