1.juulist 2011 hakkavad  võlaõigusseaduses kehtima muudatused, millega võetakse Eesti õiguses kasutusele tarbijakrediidi direktiiv. Seadusemuudatuse vajadus on tingitud asjaolust, et viimastel aastatel on toimunud märkimisväärne areng tarbijatele pakutavate krediidiliikide ning nende toodete kasutamise sageduses, mistõttu on suurenenud vajadus piirata tarbijate n-ö. ülelaenamist. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, seega kohalduvad muudatused ka liisinglepingutele ja järelmaksudele (mööbel, riided, tehnika vms). Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste lausus: „ettevõtjatel, kes pakuvad tarbijale mingilgi määral krediiti, on tagumine aeg teha muutustest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud ettevalmistused“.

Peamised muudatused:

• Suureneb oluliselt tarbijatele lepingueelselt antava teabe hulk, mis võimaldab tarbijal teha kaalutletud ja mõistlik otsus. Teavitamiseks tuleb ettevõtjal edaspidi kasutada tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, mis on ühesugune terves Euroopas.
• Krediidiandjal on kohustus tarbijat nõustada, et viimane saaks hinnata, kas pakutav krediidileping vastab tema vajadustele ja võimalustele. Krediidiandja peab selgitama tarbijale lepingu põhilisi tingimusi ja mõju tema finantsolukorrale, samuti hoiatama võimalike tagajärgede eest makseraskustesse sattumisel.
• Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust, kasutades selleks avalikke andmekogusid (näiteks krediidiinfo, kinnisturegister, äriregister), oma andmebaase ja muid võimalusi (pangaväljavõtte küsimine, tõend tööandjalt vms).
• Tarbija taganemisõigus pikeneb 7-lt päevalt 14-le. Koduukselepingutena ja sidevahendi abil sõlmitud krediidilepingutest taganemise korral kohalduvad tarbijakrediidi erisätted. Nimetatud lepingutest taganemine tähendab automaatselt taganemist ka sellega seotud müügilepingust.
• Muutub ennetähtaegse tagasimaksmise kord.
• Täpsustatakse krediidi kulukuse määra arvutamist.

Üks suuremaid muudatusi on teabelehe andmise kohustus, mis tuleb anda kõikide krediidilepingute puhul mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist – liising, laen, järelmaks, krediitkaart, eluasemelaen, autopant, koduuksemüük järelmaksuga jne. Teabeleht on kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hilisema vaidluse korral peab krediidiandja suutma tõendada, et ta teabelehe esitas. Teabelehel näidatakse muuhulgas ära saadava krediidi suurus, intressimäär aastas, krediidi kulukuse määr, maksegraafiku korral kuumakse suurus, muud lisanduvad tasud, viivised ja teised võlgnevusega seotud tasud.

Andres Sooniste lausus: „teabeleht annab võimaluse luua selgust - võrrelda hindu seal, kus seni hämati ja kasutati tarbija ebakompetentsust kurjasti ära. Teabelehe eesmärk on, et tarbija saab rahulikult enne lepingu allkirjastamist tutvuda kõigi asjaoludega, mis laenu puudutavad ning vajadusel võrrelda erinevate krediidiandjate pakkumisi.

Teabelehe ühepoolselt andmata jätmine või selle andmine samaaegselt lepinguga väljendab selgelt ettevõtja üleolevat suhtumist tarbijasse. Ühtaegu peaks selline käitumine olema tarbijale märguanne kõrgendatud valvsuseks. Kõikidest säärastest juhtumitest palume informeerida ka Tarbijakaitseametit“.
Kuigi laenuandjal on oluliselt suurem hoolsuskohustus tarbijate maksevõimet hinnata ja teavitada teda kaasnevatest riskidest, on tarbijatel endal kohustus:

• adekvaatselt hinnata oma maksevõimet, arvestades kõiki oma igakuiseid väljaminekuid ja teavitades neist ka laenuandjat;
• anda krediidiandjale kogu vajalik informatsioon oma sissetulekutest ja kohustustest
• lugeda lepingutingimusi ning vajadusel täpsustada ebaselgeid sätteid;
• teha endale selgeks ja anda endale aru, millised on tagajärjed, kui laenu ei suudeta enam tagasi maksta;
• makseraskuste tekkimisel suhelda laenuandjaga, mitte vältida suhtlust ja peita ennast probleemi eest;
• vajadusel konsulteerida võlanõustajaga.
• Tarbijakaitseamet

  ---