Majutuskulude vabastamine erisoodustusmaksust
Tulumaksuseaduse kohaselt on avaliku teenistuja, töötaja ning juriidilise isiku juht- või kontrollorgani liikme lähetusega seotud majutuskulude maksuvaba piirmäär Eesti-sisese lähetuse korral 77 eurot ning välislähetuse korral 128 eurot päevas. Nimetatud piirmäärasid ületav osa maksustatakse erisoodustusmaksuga. Alates 1. jaanuarist 2012 kaotatakse lähetusega seotud majutuskulude maksuvaba piirmäär. See tähendab, et majutuskulu loetakse ettevõtlusega seotud kuluks sõltumata selle suurusest ning järelikult ei maksustata neid kulusid enam erisoodustusmaksuga.
Majutuskulude piirmäära kaotamise peamiseks põhjuseks on seaduse koostajate sõnul asjaolu, et piirmäärad on kehtinud muutumatuna alates 2003. aastast, kuid Eurostati andmetel on EL27 majutuse hinnad tõusnud võrreldes 2003. aastaga 15%. Seega ei vasta kehtivad piirmäärad enam majutusturu olukorrale ning ettevõtjad on sunnitud piirmäära ületavatelt majutuskuludelt maksma ebaõiglaselt tulu- ja sotsiaalmaksu.
Majutuskulude vabastamisele erisoodustusmaksust on kaasa aidanud ka Kaubanduskoda. Selle aasta aprillis tegime Rahandusministeeriumile ettepaneku kaotada nii riigisisese kui ka välislähetuse puhul vastavad maksuvabad piirmäärad. Väljendasime arvamust, et lähetusega seotud kulud sh majutuskulu on otseselt seotud ettevõtlusega, mistõttu ei peaks seda käsitlema erisoodustusena. Ettevõtjal peab olema õigus ise otsustada, kui suured majutuskulud on ta nõus ettevõtluse teostamiseks tasuma. On väga ebatõenäoline, et mõni ettevõtja tahab kinni maksta põhjendamatult suuri majutuskulusid.
Seadusemuudatuse mõju on ettevõtjatele igal juhul positiivne. Seletuskirja kohaselt väheneb seoses majutuskulude piirmäära kaotamisega ettevõtjate tulumaksukohustus 2012. aastal kuni 0,5 miljonit eurot ning sotsiaalmaksukohustus 0,8 miljonit eurot. Piirmäära kaotamise positiivseks mõjuks ei ole ainult maksukohustuse, vaid ka halduskoormuse vähenemine.
Muudatused maksukorralduse seaduses
Kõige tähtsamad muudatused maksukorralduse seaduses on seotud uue peatüki („Rahvusvaheline ametiabi“) lisandumisega, mis reguleerib ametiabi taotlemist ja osutamist. Sellega võetakse Eesti õigusesse üle EL direktiiv vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (2010/24/EL) ja EL direktiiv maksustamisalase halduskoostöö kohta (2011/16/EL).
Seletuskirja kohaselt on muudatuste tegemise eesmärgiks liikmesriikide vahelise maksualase halduskoostöö tõhustamine ning liikmesriikide vahelise maksude sissenõudmise menetluse lihtsustamine ja ühtlustamine. Selleks uuendatakse Maksu- ja Tolliameti ning välisriigi pädeva asutuse vahelist teabe vahetamise ning rahvusvahelise ametiabi kulude hüvitamise regulatsiooni, täpsustatakse, millist liiki nõuete sissenõudmist saab maksuhaldur teistelt riikidelt taotleda ning millal võib välisriigi ametnikku kaasata menetlusse.
Samuti täpsustatakse, millistele riikidele võib maksuhaldur ametiabi osutada ning millistelt riikidelt ametiabi taotleda. Alates 1. jaanuarist 2012 on õigus ametiabi osutada Euroopa Liitu kuuluvatele riikidele ning riikidele, kellega Eestil kehtib vastavasisuline välisleping. Väljaspool Euroopa Liitu on maksuhalduril õigus ametiabi osutada veel 20 riigile - näiteks USA-le, Hiinale, Ukrainale, Valgevenele. Ametiabi ei saa taotleda ega osutada Venemaale, sest Eesti ja Venemaa ei ole sõlminud topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingut.
Lisaks rahvusvahelise ametiabi valdkonnale täpsustatakse maksukorralduse seaduses veel teisigi sätteid. Näiteks antakse nii maksukohustuslasele kui ka maksuhaldurile õigus esitada määruskaebus kohtu määruse peale, millega lubatakse sooritada teatud täitetoimingut (näiteks taotleda kinnisasja käsutamise keelumärke kandmist kinnistusraamatusse).
Kõik eelpool mainitud muudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2012. aastal.
Marko Udras
Poliitikakujundamise ja õigusosakonna jurist
Eesti Kaubandus- Tööstuskoda
