Direktiivi (2013/32/EL) eesmärk on ühtlustada liikmesriikide rahvusvahelise kaitse menetlusi, kehtestades Euroopa Liidus miinimumreeglid rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetlusele. Soovitakse tagada rangemad nõuded rahvusvahelise kaitse menetlusele ning suurendada rahvusvahelise kaitse taotlejale antavaid tagatisi. Näiteks sätestatakse kolmepäevane tähtaeg rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimiseks ning kuuekuuline tähtaeg taotluse tavakorras menetlemiseks, mida saab mõjuval põhjusel pikendada, kuid seejuures tuleb igal juhul taotlus läbi vaadata 21 kuu jooksul.
Eelnõu kohaselt kehtestatakse direktiivist tulenev kohustus tuvastada rahvusvahelise kaitse taotleja võimalikud erivajadused ja need fikseerida. Neid erivajadusi tuleb kogu rahvusvahelise kaitse menetlemise jooksul arvestada, võimaldades taotlejale eritingimustele vastavat abi või toetust. Samuti nähakse ette kohustust koolitada võimalike ohvritega kokkupuutuvaid ametnikke. Sätestatakse, et saatjata alaealiste puhul tuleb peale rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist hakata otsima tema Euroopa Liidu liikmesriikides elavaid perekonnaliikmeid ja teisi sugulasi. Samuti täpsustatakse alaealise taotleja juurdepääsu haridusele. Alaealised saavad kolme kuu möödumisel rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates kuni rahvusvahelise kaitse menetlemise lõppemiseni juurdepääsu riiklikule põhi-, kutse- ja keskharidusele Eesti elanikega samadel tingimustel.
Eelnõu näeb ette ka võimaluse, et valitsus võib näiteks humanitaarsetest kaalutlustest või rahvusvahelise kohustuse täitmisest tulenevalt otsustada rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmise väljaspool Eestit.
Seadus on kavandatud jõustuma 2. veebruaril 2016. aastal.
