Määruse peamiseks positiivseks mõjuks on üürilepingute sõlmimisel läbirääkimistele kuluva aja vähenemine ning lepingute hilisema haldamise lihtsus. Lisaks võimaldab üüritingimuste standardiseerimine oluliselt parandada üüritingimuste võrreldavust, sh erinevate üüripakkumiste võrdlemist üürniku poolt. Riigiüleselt on määruse positiivseks mõjuks tehingute läbipaistvuse suurenemine ja olulise eelduse loomine võrdlusanalüüsile.
Määrus toetab eelarve stabiilsust aidates paremini prognoosida tulevasi
kinnisvarakulusid, eesmärk on maksimaalselt vältida järske üürihinna
tõuse lepingutes. Standardsete lepingu tingimuste rakendamisel on
tagatud, et üür ei muutu enam kui 3% aastas.
Määrus ei kohusta riigiasutusi kasutatavatest hoonetest ja ruumidest
loobuma ning ruume turult turuhinnaga üürima, kuid kohustab üürile
võtmise otsuse tegemisel lähtuma määruses sätestatud üldtingimustest.
Määruse rakendamine on riigile kohustuslik kõikides üürisuhetes, kus
riik on üürnikuks, st mitte ainult RKAS-ga sõlmitud lepingutes.
Määruse erisätetega reguleeritakse üürilepingu erisused, mis tagavad RKAS-le üleantava kinnisvara korrashoiu olemasolevate eelarvevahendite piires nn üleminekuperioodil, s.o kahe aasta jooksul peale vara üleandmist RKAS-le. Erisätete rakendamise eelduseks on, et valitsus määrab RKAS-i riigile kinnisvarateenuse osutajaks.
