Maksustamise seisukohast ei ole töölepingu ja võlaõigusliku lepingu alusel töötamisel olulist vahet.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskoosseis selgitas värskes otsuses tsiviilasjas 2-16-16481, et töövõtjal lasub ulatuslik kohustus välja selgitada töö tellija tegelikud vajadused ning teha kõik endast olenev, et töö nendele vajadustele ka vastaks. Juhul kui töö on iseenesest kvaliteetne, kuid samas ei sobi tellija vajaduste jaoks, näiteks ei talu üle keskmise suurt koormust tulenevalt tellija tegevuse spetsiifikast, on töövõtja lepingut rikkunud, sest tehtud töö lepingutingimustele ei vasta.
Kõnealuses vaidluses olid pooled sõlminud suulise töövõtulepingu väliplatsile freesasfaltkatendi paigaldamiseks, mis hõlmas ka katendi aluskihi ehitamist. Töövõtja teostas tööd kuid mõne kuu möödudes tekkisid platsile roopad, plats hakkas plats lagunema ja pudenes laiali. Platsi eripära seisnes selles, et töö tellija on jäätmekäitleja ning platsil töötavad intensiivselt erinevad laadurid ja multiliftsõidukid.

Ettevõtte juhtkonnal tekib tihti küsimus, milline leping on otstarbekam töövõtjaga sõlmida, kui plaanis on kas ühekordne projekt või ajutised või hooajalised tööd. Mõnikord ei pöörata piisavalt tähelepanu töö sisu ja lepingu vormi kokkusobimatusele, mis võib pärast tööde valmimist põhjustada vaidlusi tööandja ja töövõtja vahel või vigu maksude deklareerimisel.

Kui töövõtuleping on sõlmitud pensionäri, päevases õppevormis õppiva tudengiga, õpilasega või registreeritud töötuga, kas sellise lepingu alusel tehtud väljamaksetelt tuleb ka sotsiaalmaksu maksta?

Töösuhetes peavad mõlemad pooled käituma heauskselt ja lojaalselt nii lepingu sõlmimisel, muutmisel kui ka täitmisel. Selle nõude rikkumine võib kaasa tuua vaidlusi ja anda teisele poolele õiguse leping erakorraliselt üles öelda.