Juba nõukogude ajast meie teadvuses kinnistunud mõiste „haltuura” ei ole oma tähendust tänapäevani kaotanud. Soov teenida põhitöö kõrvalt lisaraha ei ole kuhugi kadunud.
Vastupidi, tänu erinevate nüüdisaegsete infoplatvormide (Uber, Bolt, Wolt jt) tekkimisele eraldab tööandjaid potentsiaalsetest töötajatest ainult mõni arvutihiire klõps. See on muutnud teenuste osutamise oluliselt paindlikumaks ja töötajaid mobiilsemaks.
Kuid alternatiivsete tööliikide ning tihti ka mõne traditsioonilise tulusaamise skeemi puhul unustavad tööandjad ja töötajad maksustamise. Eriti puudutab see olukordi, kus füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule. Kõnealuses artiklis käsitletakse mitut tüüpilist situatsiooni ning selgitatakse füüsilisest isikust tööandjate ja töötajate maksukohustusi.
Abistasin naabrit – kas pean maksud ära maksma?
Tööandja all oleme harjunud mõistma eelkõige juriidilist isikut või vähemalt füüsilisest isikust ettevõtjat (edaspidi – FIE). Töölepingu seaduse § 1 lõike 1 kohaselt võib tööandjaks olla mis tahes isik, kelle juhtimisel ja kontrolli all töötab füüsiline isik (töötaja), sealhulgas ka teine füüsiline isik.
Tekib õigustatud küsimus: kui füüsiline isik võib olla tööandja, siis kas emal, kes palkab oma lapsele lapsehoidja või eraõpetaja, või inimesel, kes on kutsunud oma naabri mõõduka tasu eest remondi tegemisel abiks, ei teki kohustust töösuhteid töötamise registris registreerida ja vastavaid makse tasuda? Vaatame seda lähemalt.
Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste värskest numbrist (nr 6, 2019). Kui te ei ole veel jõudnud tellida ajakirja Raamatupidamisuudised, saate seda teha siit.
