Pooled vaidlesid selle üle, kas platsi asfalteerimistööd vastasid eesmärgile, milleks tööde tellija seda vajas. Nimel tuleneb võlaõigusseadusest, et töö ei vasta lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milles seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse.
Pooltevaheline vaidlus taandus suuresti sellele, kas ja kui palju tellija töövõtjale avaldama platsi kasutamise eritingimustes ning kas ja kui palju pidi töövõtja ise aru saama, et tegemist ei ole päris tavalise platsiga.
Riigikohus selgitas, et ühest küljest kui tellija soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest töövõtjale enne lepingu sõlmimist teatama ja kui ta seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. Kohtud ei tuvastanud, et tellija oleks enne lepingu sõlmimist täpsustanud, milliste sõidukitega ja missuguses mahus ta soovib platsi kasutada. Samas asus Riigikohus seisukohale, et ülaltoodu ei vabasta töövõtjat vastutusest.
Nimelt jõudis Riigikohus järeldusele, et kui töövõtjal pidi asjaoludest tulenevalt, sh objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et tellija võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib töövõtjale kui majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isiku tuleneda seadusest kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. Riigikohus sedastas, et kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks.
Töövõtja argumenteeris, et ta ei peaks vastutama lepingutingimustele mittevastavuse eest muuhulgas ka põhjusel, et ta järgis tellija juhist, st tellija valis mitme variandi vahel ning otsustas selle kasuks, millisel viisil töövõtja töö teostas. Riigikohus asus siiski seisukohale, et üksnes sellest, et töövõtja pakub tellijale valikuid, töövõtja vastutusest vabanemiseks ei piisa. Riigikohus selgitas, et tellija valib variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks.
Sellest Riigikohtu lahendist saab töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise protsessi kaasa võtta 4 soovitust:
1. Suuline töövõtuleping ei ole kõige optimaalsem lepinguvorm.
2. Töövõtjal on kõrgendatud kohustus selgitada välja tellija tegelik vajadus, st töövõtjana on väga soovitatav lepingueelsete läbirääkimiste käigus küsida tellijalt täpsustavaid küsimusi, nagu näiteks:
2.1. Milleks tellitavat tööd täpselt vajatakse?
2.2. Milliseid erisusi on tellija tegevuses?
3. Tellija valikuvariantide andmisel peab iga valiku tagamaid tellijale selgitama vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldamas vormis (näiteks e-kiri), et edasise vaidluse korral oleks võimalik oma selgitamiskohustuse täitmist tõendada.
4. Kui tellija valib variandi, mis ei ole optimaalne tulemuse saavutamiseks, võtta tellijalt kirjalik kinnitus selle kohta, et tellija on teadlik riskidest, mis valitud variandiga kaasnevad, ning hoolimata sellest soovib töövõtjalt vähemsobilikul viisil töö teostamist.
Autor: vandeadvokaat Anna Liiv advokaadibüroost TRINITI
