Kui uskuda üldteada tõdemust, et negatiivne info müübki positiivsest paremini, siis ei tohiks see imestust tekitada. Millisel muul moel ikka siis võita nende ligi 650 000 süsteemiga liitunud eestimaalase tähelepanu? Neutraalne kajastus oleks ju igav. Lisaks pakub negatiivne kajastus rahulolu kõigile neile lugejaile, kes omal ajal süsteemiga ei liitunud ning nüüd ei jõua selliste artiklite najal enda kunagist “tarkust” ära kiita.
Selline valdav negatiivsus on aga probleem. Kui see on põhjendamatu – nagu see on –, jõuab sõnum inimesteni kallutatult. Siit omakorda saab hoogu juurde üleüldine käegalöömine säästmisele ning investeerimisele, sest kui „kõik on jama niikuinii“, siis milleks üldse pingutada. Usaldus kaob.
Et segadus oleks veelgi suurem, sünnivad leheveergudel alternatiivsed, kuid täiesti ebarealistlikud soovitused – haarata pensionifondidesse investeerimise asemel ise ohjad, hakates tegutsema nt tõukarja kasvatuse või väärisesemetesse investeerimise alal või mingis muus üksnes kaugelt vaatajale lihtsana tunduvas valdkonnas.
Riiklikul tasemel aga kasvavad ootused, et inimeste säästmisalane teadlikkus suureneks ning et tulevased pensionärid tuleksid majanduslikult paremini toime.
Kuidas peaks sellistes tingimustes saabuma mõistlik tasakaal?
- Võiks ehk alustada sellest, et igaüks, kes pole teadlik oma pensionikogumise seisust, võtab vaevaks sellega tutvuda, et veenduda, kas ja kuivõrd järjekordne negatiivne pensionifondide teemaline artikkel teda puudutab.
- Teiseks tasuks igaühel (sõltumata tema tänasest vanusest) leida see aeg, et püüda natukenegi lahti mõtestada oma pensionikogumise eesmärki – kujutada ette, millal ja millises summas võiks ta pensionieas finantsiliseks toimetulekuks vahendeid vajada. Ning analüüsida, kuidas klapivad kokku selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud ning seni enda poolt astutud sammud.
- Kolmandaks võiks panka helistada, meil kirjutada või ise kohale tulla, et saada vastused ükskõik millistele küsimustele, mis kahte eelnenud teemat üle vaadates tekkisid.
