Paari nädala tagune The New York Times andis teada, et New Yorgi linn
lõpetas koolides õpetajatele ja teiste koolis töötavatele inimestele
tulemuspalkade maksmise. Miks? Sest, tsiteerides otsuse aluseks olnud
uuringut: „see ei mõjutanud positiivselt õpilaste tulemusi ega ka
õpetajate hoiakuid oma töö suhtes“. Punkt.
Teemat kajastas oma blogis mitme juhtimisalase bestselleri autor Bob
Sutton. Ta kirjutab, et uuringut läbi viinud organisatsiooni esindaja
ütleb: „me ei näinud boonustest mõjutatud muutust mitte ühelgi
õppetasemel, õpetajad ja teised töötajad nägid boonuseid nagu auhinda,
nagu kirssi tordil. Ent see polnud see, mis oleks neid motiveerinud
paremini oma tööd tegema.“
Muuseas, mitmed sarnased uuringud on siiski tõestanud, et boonustel on
olemas konkreetne mõju õpetajate tegevusele. Nimelt on see õpetanud
õpetajaid…petma. Näitama oma tulemusi parematena, kui nad tegelikult on.
Ning õpetanud ka keskenduma tegevustele-õpilastele, kellelt on võimalik
lihtsama vaevaga häid tulemusi saada.
Kuidas see kõik Eestit puudutab? Ka meil on haridussüsteemis
tulemuspalga süsteemid, millede idee on laenatud ärisektorist.
Erinevates koolides ja omavalitsustes on süsteemid erinevad, ent nad on
siis üsna laialt levinud. Sest see on ju loogiline, eks – mida rohkem
raha terendab, seda paremini tahab inimene oma tööd teha! Kahjuks on aga
selgunud, et lisaks haridussektorile ei ole see nii üks-ühene ja selge
isegi ärisektoris.
Igaljuhul. Mõeldes haridusreformile, mis tundub nüüd õnneks kännu tagant
veidi lahti saanud olevat, võiks tulemuspalgad (ja nende kaotamine)
hariduses olla üks teema, mida käsitleda. Või mis tundeid tekitab
lapsevanemates tulemuspalga alusmõte, et õpetaja on motiveeritud ja
keskendunud eelkõige… tükitööna raha teenimisele?
Raimo Ülavere,
coach,
mindsweeper.ee
