Sundkulutused leibkonna eelarves
Sundkulutused on leibkonna eelarves vältimatud kulutused toidule ja
eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna
kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on
võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele (kultuurile,
haridusele jms). Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda.
1990. aastate algul moodustasid sundkulutused (toit ja eluase kokku)
ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas
leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste
osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Kõige väiksem oli sundkulutuste
osatähtsus leibkonna kogukulutustes enne majanduskriisi 2007. aastal
(39%). Aastal 2010 tõusis sundkulutuste osatähtsus 45%-ni ja leibkonna
elujärg langes 2003.–2004. aasta tasemele.
Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010
Leibkonna kulutuste struktuuris on positiivne muutus see, et viimase ligi 20 aasta jooksul on olulist suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1992. aastal moodustasid nad leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%. Seega võrreldes 1990. algusaastatega kulutab leibkonnaliige kultuurile ja vabale ajale kaks korda enam.
Elanikkonna kihistumine ja sotsiaalne ebavõrdus
Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv, ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu. Tulukümnendikud saadakse leibkondade rühmitamisest kümnendike kaupa tulude kasvavas järjekorras, nii et 10% väiksemate tuludega peresid moodustavad esimese tulukümnendiku ja nii edasi kuni 10% suurimate tuludega peresid moodustavad kümnenda kümnendiku. Kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe näitab ühiskonna kihistumise suurust. Mida väiksem see väärtus on, seda homogeensemaks võib ühiskonda pidada, mida suurem on erinevus, seda suurem on ebavõrdsus ühiskonnas.
1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent. Tõrjutute kontingent ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega. 1996. aastal oli kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe 13-kordne. Väikeste kõikumisega kestis selline olukord 2000. aastani. Pärast seda hakkas kümnenda ja esimese tulukümnendiku erinevus aeglaselt, aga järjepidevalt vähenema. 2010. aastal oli vastav näitaja kõige madalam – 8-kordne. Sellele on aidanud kaasa majanduskriis, mis tõi kaasa palkade kasvu seisaku, mõnes valdkonnas isegi vähenemise. Samas tuleb tõdeda, et viimase ligi kahekümne aasta jooksul on ühiskonna kõige suurem homogeensus saavutatud aastal 2010.
Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)
Kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate alguse kiired muutused tõid kaasa leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Leibkondade tarbimisstruktuur hakkas stabiliseeruma 90ndate teisel poolel kui olulised muutused tarbimisstruktuuris olid toimunud. Inimeste elujärg hakkas paranema ja nad said enam teha kulutusi oma vajadustest lähtuvalt. Kuigi 2000. aastate lõpu majanduskriis lõi valusalt taas leibkondade elatustaset, tõi ta kaasa homogeensema ühiskonna 2010. aastal ja leibkondadevahelise ebavõrdsuse vähenemise.
Urve Kask,
juhataja,
rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakond,
Statistikaamet
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
