Statistikaameti esimesed andmed Eesti päritolu kaupade ekspordi kohta pärinevad aastast 2013. Aastatel 2013–2015 kaubaeksport tervikuna vähenes, kuid Eesti päritolu kaupade eksport püsis enam-vähem ühel tasemel (vt joonis 1). Seetõttu oli ekspordilanguse mõju majandusele neil aastail tagasihoidlikum,1 kui koguekspordi kahanemine andis alust arvata. Kui samal ajal ei oleks Eesti toidukaupade eksport Venemaale vastusanktsioonide tõttu kannatanud, vaid jäänuks 2013. aasta tasemele, olnuks kohalikku päritolu ekspordi kasv aastatel 2014 ja 2015 vastavalt ligikaudu 0,5 ja 0,8 protsendipunkti võrra veelgi kiirem. 2016. aastal eksport kasvas, peamiselt küll reekspordi kõikumise mõjul, kuid suurenes ka Eesti päritolu toodete eksport. Eesti päritolu kaupade väljavedu on viimase nelja aasta jooksul kasvanud ligikaudu 3% ja reeksport samal ajal vähenenud umbes 14%. Selle tulemusena on Eesti päritolu ekspordi osakaal kogu kaubaekspordis suurenenud 4 protsendipunkti võrra 68%-lt 72%ni.
Eesti päritolu ekspordi osakaalu suurenemine väliskaubanduses näitab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet heas valguses. Varasemast analüüsist2 on teada, et Eesti ettevõtted on aastate jooksul oma rahvusvahelist turuosa kasvatanud peamiselt hinnavälise konkurentsivõime paranemise toel. Järjest suurema osa kaupade kohapeal tootmine loob head tingimused kohalike ettevõtete tihedamaks koostööks kogu väärtusahela ulatuses, alates idee väljatöötamisest ja toormaterjali tarnimisest kuni turustamiseni. Kõrgema lisandväärtusega tegevused asuvad tavaliselt väärtusahela alguses (tootekontseptsioon, patendid jne) või lõpufaasis (turustamine) ehk mida laiemalt kohalikud ettevõtted ahelas paiknevad, seda rohkem lisandväärtust majanduses luuakse.
Statistikaameti avaldatavad andmed Eesti päritolu ekspordi kohta ei sisalda aga teavet selle lisandväärtusmahukuse kohta, st kui suur osa kaupade tootmisel või töötlemisel loodavast lisandväärtusest tekib Eestis, mis võib kaubarühmade lõikes olla väga erinev. Seega ei tähenda suurem kohalikku päritolu toodangu osakaal ekspordis tingimata vastava tegevusala suuremat lisandväärtust. Kõige suurem on Eesti päritolu kaupade osakaal puidutoodete ja mööbli ekspordis (vt joonis 2). Mõlemas kaubarühmas on väga oluline sisend puit ja seetõttu on lihtne üles ehitada kohalikule toorainele tuginev ärimudel. Nii on läbiveetava kauba osakaal nendes kaubarühmades väga väike.
Ülekaalukalt suurima ekspordiga kaubarühma, masinate ja seadmete ekspordis on kohalikku päritolu toodangu osakaal keskmise näitajaga võrdne. Teada on aga, et selle valdkonna suurimad eksportijad kuuluvad rahvusvahelistesse korporatsioonidesse, kes teevad Eestis pigem allhankeid. Seepärast ei ole masinate ja seadmete valdkonnas tegutsevate ettevõtete puhul Eesti päritolu ekspordi osakaal ilmselt kõige parem konkurentsivõime indikaator.
Ühe väikseima Eesti päritolu ekspordi osakaaluga on mineraalsed tooted, mille ekspordis on viimastel aastatel nafta hinna languse tõttu toimunud suured muutused. Kui aastatel 2013–2014 moodustas mineraalsete toodete väljavedu kogu kaubaekspordist üle 10% ning enne seda veelgi rohkem (enam kui 15%), siis 2016. aastal oli vastav näitaja alla 8%. Samas on ka selles reekspordikeskses sektoris läinud paremini ettevõtetel, kes on suutnud tooted Eestis valmistada või siis vähemalt töötlemise käigus neile lisandväärtust juurde anda.
Kuigi Eesti päritolu eksport tervikuna on olnud viimastel aastatel edukam ja stabiilsem kui reeksport, ei kehti see tingimata kõikide kaubarühmade puhul. Kõrvutades kaubarühmade ekspordi kasvu ja nendes sisalduva Eesti päritolu ekspordi osakaalu ilmneb, et kohalikku päritolu toodangu osakaal selgitab üksiku kaubarühma ekspordiedukust viimasel kahel aastal üsna vähe (vt joonis 3). Tootmise ja eksportimise äriloogika on eri kaupade puhul erinev ning sõltub paljudest asjaoludest, sh kohaliku sisendi kättesaadavus, rahvusvaheliste väärtusahelate olemasolu, ettevõtte omanike ambitsioonid, turunõudlus jne. Samuti on nii Eesti päritolu kui ka üldise ekspordi väärtus paljudes kaubarühmades väga väike ning seetõttu võib ühekordsete tehingute mõju kaubarühma ekspordi kasvule olla suur, kuid majanduse jaoks tervikuna hoopis tagasihoidlikum. Üldjoontes võib siis öelda, et kui reeksporti vaadelda konkurentide toodanguna, on kohalikku toodangut eksportivad ettevõtted suutnud konkurente edestada. Kõigi kaubarühmade puhul sellist edulugu siiski ei ilmne ja kindlat seaduspära ei saa viimaste aastate põhjal täheldada.
