Kuigi me jääme oma TA kulutuste osakaaluga maha Euroopa Liidu kaalutud keskmisest, oleme me isegi üle mediaani. Kui vaadata praegust ligikaudu 1,5%, siis oleme selle osakaalu kasvu juures viimase kümne aasta jooksul pigem Euroopa Liidu (EL) esikümnes.
Mis siis ikkagi meie TA kulutusi piirab ja kuivõrd reaalne on viie aastaga jõuda 3%-ni?
Kui võrrelda teisi EL-i riike, siis mõjutab meie TA kulutuste mahajäämust kõige enam ettevõtetesektor. 2014. aastal moodustasid Eesti ettevõtetesektori TA kulutused vaid 0,64% SKP-st. EL-i keskmine oli 1,3% ning Soomes ja Rootsis isegi üle 2%. Kui kiiresti on üldse võimalik ettevõtetesektori TA kulutusi tõsta?
Sellele ei ole paraku ühte selget vastust, kuid võiks arvestada, et EL-is ei ole ühtegi riiki, kes oleks viimase viie aastaga jõudnud püsivalt suurendada ettevõtete TA kulutusi (suhtena SKP-sse) üle 1 protsendipunkti ning viimase 10 aastaga on jõudnud teha seda vaid Sloveenia.
Eestis on 10 aastaga see osakaal kasvanud vaid 0,2 protsendipunkti (seejuures ei arvestanud ma üksikute tegevusalade lühiajalisi ja suuremahulisi projekte).
Ettevõtted, mis investeerivad TA-sse, on üldjuhul innovaatilisemad. Innovaatilised ettevõtted on sageli ka aktiivsemad eksportijad ja loovad töötaja kohta suuremat lisandväärtust. 2014. aastal moodustasid TA investeeringud meie ettevõtetesektori investeeringutest vaid 0,7%.
World Economic Forumi koostatava maailma konkurentsivõime aruande järgi on riikide innovatsiooni- ja konkurentsivõime omavahel väga tugevasti seotud. Püsivalt suured TA investeeringud aitavad kaasa ettevõtete tootlikkuse kasvule, mis omakorda parandab nende konkurentsivõimet.
Innovatsiooni taga ei ole aga mitte ainult TA, vaid see eeldab ka teadmistel põhinevat kapitali laiemas mõttes, sealhulgas haritud ja tööturule sobiva tööjõu olemasolu. Kuigi Eestis on kõrgharidusega tööjõu osakaal tublisti üle EL-i keskmise, on meil teaduses ja tehnoloogias töötavate inimeste osakaal alla EL-i keskmist. EL-is on selle näitaja juures selge lõhe kõrge elatustasemega tuumikriikide (kus teadlaste ja tehnoloogiaekspertide osakaal tööjõus on kõrge) ja madalama elatustasemega ääremaade vahel (kus see osakaal on madal). Eesti asub pigem selle nimekirja keskel. Ka teadmismahukates tegevusalades on Eestis tööhõive osakaal suhteliselt madal.
Ettevõtete innovatsioon on omakorda seotud nende koostööga kõrgkoolide jm teadusasutustega. Eestis on praegu sellisest koostööst tekkinud TA kulutuste maht väga väike. Ühest küljest eeldab selline koostöö mõlema poole (kõrgkoolid ja ettevõtted) huvi, aga ilmselt ka riigipoolset tuge – nii rahaliselt kui ka administratiivselt.
Suur hulk OECD riike kasutab erinevaid maksusoodustusi ettevõtetes TA toetamiseks. Koostöö ettevõtetega lisaks kõrgkoolidele ja teadusasutustele uusi TA arendusprojekte. Akadeemilise uurimisbaasi tugevus ja aktiivsus meelitab aga investeeringuid välismaalt.
Kõrgkoolide ja ettevõtete vahelise TA koordineerimise (eeldusel, et koordineerimist on tarvis) muudaks ilmselt raskemaks vajadus arendada Eesti majandust läbi nutika spetsialiseerumise. 2014. aastal oli TA ettevõtetesektoris koondunud üsna palju IT sektorisse (kus tehti veerand kogu ettevõtetesektori TA kulutustest) ning veidi laiemas plaanis lisaks veel teadus- ja arendustegevusega tegelevatesse ettevõtetesse ning finants- ja energiasektorisse (kus tehti pool kogu ettevõtetesektori TA kulutustest).
Ilmselt tuleb ka edaspidi arvestada, et TA kulutused koonduvad pigem vähestesse tegevusaladesse ja miks ka mitte, vähestesse, kuid konkurentsivõimelistesse ettevõtetesse.
