Eelarve struktuurset tasakaalu või väikest ülejääki on vaja selleks, et valitsemissektori rahandus püsiks pikema aja jooksul korras ning riigi võlakoormus ei kasvaks. Eesti riigivõlg on Euroopa väikseim ning eelarvestrateegias seatud ülejäägi-eesmärk ületab Euroopa Liidu miinimumnõuet. Nii eelmine kui ka praegune valitsus on aga eelarve-eesmärke lõdvendanud. Viimases, uue valitsuse ajal vastu võetud 2015.–2018. aasta eelarvestrateegias on valitsus seadnud eesmärgiks, et eelarve peab olema 0,2-protsendises struktuurses ülejäägis sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suhtes. Veel aasta tagasi oli eelmise strateegia sihiks üheprotsendine ülejääk.
Eesti riigi eelarvestrateegias ette nähtud struktuurne positsioon vastab küll Euroopa Komisjoni jälgitavatele kriteeriumitele, kuid iseküsimus on see, kas soovitud eesmärk suudetakse ka saavutada. Vaieldakse peamiselt selle üle, milliseks hinnata majanduse praegust ja eesolevat tsüklilist seisu.
Nii Euroopa Komisjon kui ka Eesti valitsus lähtuvad majandustsükli mõõtmisel SKT lõhest, mis näitab seda, kui palju on SKT all- või ülevalpool oma potentsiaalset ehk pikaajalisele kasvuvõimekusele vastavat taset. Jooksva perioodi SKT lõhe mõõtmine on teatavasti ebatäpne ning hinnangud muutuvad usaldusväärsemaks alles järgnevate aastate jooksul, kui statistilist infot on rohkem saadaval. Struktuurse eelarvepositsiooni hinnangud ja seisukohad valitsuse tegevuse suhtes lahknevad seetõttu ja tekitavad arutelu.
Majandustsükli mõõtmine ja selle tsüklilise mõju hindamine eelarvele muutuvad veelgi keerukamaks, kui samal ajal muutub majanduse struktuur. Just selline areng on aga viimasel ajal Eesti majandust iseloomustanud. Majanduskasv on aeglustunud nulli lähedale ning selle aasta alguses SKT suisa kahanes, kuid rahvastiku vähenemise, väljarände ja struktuurse tööpuuduse tõttu on palgad ja seetõttu majapidamiste tarbimine kasvanud kiiresti.
Kuna tööjõu- ja tarbimismaksud moodustavad valitsuse tulust ligikaudu kolmveerandi ning majanduskasvu järsk aeglustumine ei ole seda osa tulust otseselt mõjutanud, on riigieelarvesse tulu laekunud märgatavalt paremini, kui majanduse üldine tsükliline seis eeldaks.
Ka eelarve struktuursete tulude prognoosi tuleks suhtuda ettevaatlikult, kuna sellest sõltub, kui suur kulumaht on valitsusele pikemaajaliselt jõukohane. Eesti Panga värske prognoosi järgi muutub tsükliline mõju eelarvepositsioonile positiivseks juba järgmisel aastal, kuigi majandus tervikuna jääb ikka veel oma potentsiaalsest tasemest madalamaks. Maksutulu laekumine on seega juba praegu tasakaalulise taseme lähedal ning järgmisel aastal isegi ületab seda.
Sellise tsükli tõlgenduse järgi peaks riik piirama samavõrra kulude kasvu ning suunama osa maksutulust reservidesse. Kui praegu juhinduda negatiivsel SKT lõhel põhinevast majandustsükli hinnangust, siis võime hiljem tagantjärele teada saada, et eelarve on püsinud struktuurses defitsiidis ning seaduses sätestatud eelarve-eesmärke pole suudetud saavutada. Pikemas vaates võib see tekitada eelarve jätkusuutlikkuse probleeme, sest heal ajal kogutud reservid ei ole raskemal ajal puudujäägi korvamiseks piisavad.
Edasi jääb valitsusele kolm valikut, millest esimene on suurendada riigivõlga ehk jätta osa kulu järgmistele põlvedele. Teine valik on vähendada kulu ja kolmas suurendada tulu, mis tavaliselt tähendab maksukoormuse kasvu.
Ardo Hansson,
Eesti Panga president
