Coop Panga kodulaenude äriliini juhi Karin Ossipova sõnul pakuvad pangad ajutiste makseraskuste puhul mitmeid lahendusi, mis laenuvõtjat aitavad – maksepuhkuse taotlemine, laenu tähtaja pikendamine või intressimäära alandamise taotlemine.

Kui panga pakutud maksegraafiku restruktureerimise lahendustest ei piisa ja laenumaksed käivad üle jõu, tuleb Ossipova sõnul kodust aga loobuda. "Mida varem selles selgusele jõutakse ja seda enesele tunnistatakse, seda parem, sest koostöös pangaga on võimalik leida lahendused, mis võimaldaks võlgnevused katta ja eluga edasi liikuda," märkis ta pressiteates.

Ta lisas, et kui võlgnevus on suureks kasvanud, ent laenusaaja ei tee lahenduste leidmise nimel koostööd, tuleb pangal sekkuda ja hakata laenukahjude korvamiseks vara ise realiseerima. "Laenu väljastamisel seatakse panga kasuks esimese järjekoha hüpoteek – see tähendab, et pangal on võimalik algatada täitemenetlus vara müümiseks," tõdes Ossipova.

Sundmüügi eelduseks on eksperdi sõnul laenulepingu tingimuste oluline rikkumine, eelkõige kuumaksetega võlgu jäämine. "Sundmüügi võimalusest hoolimata on panga huvides istuda laenusaajatega ühe laua taha ja arutada, kuidas lahendada olukorda ilma, et pank peaks hakkama tagatiseks olevat vara müüma," märkis ta, lisades, et kui siiski selgub, et ainus väljapääs on vara müümine, eelistavad pangad, et müügiga tegeleks kinnisvara omanik, mitte kohtutäitur või pank ise.

"See on mõistlikum, sest üldjuhul jääb nii müüjale rohkem rahalisi vahendeid alles, jäävad ära kohtutäituri kulud ning tõenäoliselt saadakse vabal müügil ka kõrgem hind. Kui pank näeb, et laenusaaja on koostööaldis, tegeleb aktiivselt vara müügiga, tema hinnaootus on turutingimustes realistlik ega põhjusta müügi venimist, ollakse tavaliselt valmis vastu tulema ka müügi tähtaja osas," selgitas Ossipova.

Kui aga omanik ise vara müügiga ei tegele või tal on ebarealistlikud ootused hinnale, võib Ossipova sõnul pank alustada täitemenetlust. "See tähendab, et vara asub müüma kohtutäitur, kes teeb seda oksjoni teel, kooskõlastades pangaga alghinna. Esmane alghind seatakse vara turuhinna, mitte laenujäägi järgi. Kui selle hinnaga müük ei õnnestu, alandatakse pangaga kokkuleppel hinda seni kuni leitakse ostja. Oksjonil saadud müügihinnast tasutakse esmalt laenujääk, võlgu olevad intressid ja viivised ning muud kulud, mida pank on teinud vara säilitamiseks – näiteks kindlustusmaksed," seletas ta ja lisas, et müügihinnast tuleb tasuda ka täituritasud.

Osspova sõnul on panga eesmärgiks saada müügist võimalikult kõrge hind ka seetõttu, et siis on laenusaajal võimalik saada algkapital uue kodu soetamiseks. "Paraku saadakse oksjonimüükidel siiski enamasti madalam hind kui vabatahtliku müügi korral," nentis ta.

Juhul kui pank on pöördunud kohtutäituri poole, on laenusaajatel või tagatise omanikul võimalus ise müügiprotsessile kaasa aidata. "Näiteks on olnud juhtumeid, kus tagatis müüakse küll kohtutäituri kontrolli all, kuid tagatise omaniku aktiivsel osalemisel. Sellisel juhul tuleb müügi korraldamine ja detailid kooskõlastada kohtutäituriga," märkis Ossipova, ent lisas, et kui pangal ei ole võimalik laenusaajatega kontakti saada, pole müügiks muud võimalust kui enampakkumise väljakuulutamine.

"Kahjuks tuleb ette ka olukordi, kus laenuvõtjad ennast varjavad ja arvavad, et probleemi lahendamisega pole vaja tegeleda, kuid selline suhtumine ajab olukorra tavaliselt ainult hullemaks. Varakult peetud aus ja avatud suhtlus pangaga aitab õigel ajal sobilikke lahendusi leida ning ära hoida võimalikke raskusi tulevikus, näiteks uute laenude taotlemisel," nentis ta.