Kuna tarbimise struktuur on aastate jooksul märkimisväärselt muutunud, siis on sellel olnud tarbijahinnaindeksile suur mõju. Tarbimiskulutuste struktuur võib aja jooksul muutuda nii erinevate tootegruppide suhteliste hindade, kui ka tarbitavate koguste tõttu.
Reeglina suurendab mõne kauba kiire hinnakasv tema osakaalu tarbimiskulutustes, kuid seda mõju pärsib ostetavate koguste samaaegne vähenemine ja vastupidi. Näiteks soojusenergia osakaal tarbijakorvis vähenes kuni 2008. aastani järsult, sest hinnakasv oli väga kiire, ulatudes üle 20% aastas. Tarbijad hakkasid seetõttu eelistama suhteliselt odavat elektri-energiat, mille osakaal suurenes isegi pärast elektrituru avanemisega kaasnenud hinnahüpet 2013. aastal (vt joonis 1).
Osa kaupade tarbimist pole aga võimalik märkimisväärselt vähendada ega mõne teise kaubaga asendada ja seda sõltumata hinnakasvu kiirusest. Seetõttu on energiakaupade (küte, elekter, mootorikütus) nõudlus tervikuna olnud hinnamuutuste suhtes küllaltki väheelastne.
Nendel aastatel, kui nafta hind maailmaturul kiiresti tõusis, vähenes tööstuskaupade ja teenuste osakaal tarbijate ostukorvis. Vastupidine muutus toimus aga 2016. aastal, sest nafta hinna langus mitmel järjestikusel aastal jättis tarbijatele tänavu kätte rohkem raha muude kaupade tarbimiseks ning energia osakaal tarbijate ostukorvis kahanes seetõttu 17%lt 14%le.
Pikaajalises plaanis on Eesti tarbimiskulutuste struktuuri mõjutanud sissetulekutaseme tõus. Kuigi tarbimine kasvab koos sissetulekutega, on n-ö sundkulutused, näiteks toiduainete tarbimine, kasvanud aeglasemalt ning nende osakaal seetõttu kahaneb. Toiduainete osakaal tarbijate ostukorvis on 2001. aastaga võrreldes vähenenud 4,2 protsendipunkti, 31%-ni. Samal ajal on alusinflatsiooni, s.o tööstuskaupade ja teenuste osakaal tõusnud 56%-ni (5,5 protsendipunkti). Võib eeldada, et sama trend jätkub ka edaspidi, arvestades, et euroala rikkamates riikides ulatub alusinflat¬siooni osakaal tarbijakorvis üle 70%. Tarbimiskulutusi võivad lisaks mõjutada ka muud tegurid, nagu eelistused ja tehnoloogia areng.
Eelpool kirjeldatud muutuse tõttu tarbimiskulutustes on Eesti inflatsioon olnud alates 2001. aastast ligi kümnendiku võrra aeglasem. Kuigi toiduainete ja energia hinnatase on tõusnud, on nende osakaal tarbijakorvis vähenenud – seega osakaalude suhteline mõju on olnud negatiivne. Samuti on inflatsiooni tugevalt pidurdanud tööstuskaubad, sest püsi¬kaubad odavnevad (autod, elektroonika jms), aga nende osakaal samal ajal kasvab.
Tarbijakorvi struktuurimuutustel on olnud oluline mõju Eesti inflatsiooninäitajatele ka rahvusvahelises võrdluses. Eesti tarbi¬jahinnaindeksi (THI) ja ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) erinevus kasvas 2016. aasta juunis rekordilise 0,8 protsendipunktini (vt joonis 2). Selle taga oli jällegi hinnamuutuse ja osakaalude koosmõju.
Võrreldes THI-ga sisaldab ÜTHI suurema osakaaluga nii turistide poolt tarbita¬vaid teenuseid kui ka alkohoolseid jooke ning tubakatooteid, sest piiriülene kaubavahetus on aktiivne (vt joonis 3). Energia hindade osakaal ÜTHIs on seevastu väiksem kui THIs. Turismiteenuste ja alkoholi hinnad on käes¬oleval aastal suhteliselt kiiresti tõusnud, aga energia hind püsib languses. Hinnadünaamika on seega omakorda ÜTHI ja THI inflatsiooni-erinevust võimendanud. Aastatel 2011–2013 oli ÜTHI ja THI erinevus energia kallinemise tõttu mõnevõrra väiksem.
