Kuuleme igapäevaselt olukordadest, kus inimene on oma maksevõimet üle hinnanud, võtnud krediiti erinevatelt pakkujatelt ja lõpuks maksmisega hätta jäänud. Selline asi on võimalik, kuna täna ei ole praktikas teave inimese kõikide finantskohustuste kohta sageli kättesaadav ja nii saavad laenu ka need, kes seda ehk saama ei peaks, või saavad seda liiga suures ulatuses,
ütles rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross.
„Kõigi finantskohustuste hindamine aitaks krediidipakkujatel inimese maksevõimet teadlikumalt hinnata. See omakorda aitaks parendada laenuturu toimimist, sealhulgas vältida ülelaenamist ja sellega seotud tagajärgi,“ lisas ta.
Ka praegu on krediidipakkujatel kohustus enne laenuotsuse tegemist hinnata inimese võimet krediit tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb analüüsida inimeste krediidivõimelisust ehk hinnata eelkõige inimese sissetulekuid ja olemasolevate finantskohustuste suurust ning teha seejärel kaalutletud krediidiotsus.
Praegu on kättesaadav küll inimese negatiivne krediidiinfo ehk info võlgnevuste kohta, kuid positiivne krediidiinfo ehk finantskohustuste info mitte. Praegu ei ole krediidipakkujatel kohustust ka sellekohast infot omavahel vahetada. Seetõttu ei pruugi nad saada väljastada laene piisavalt vastutustundlikult, ja see võib omakorda põhjustada nii sotsiaalmajanduslikke probleeme kui ebastabiilsust finantskeskkonnas.
Selliste probleemide ennetamiseks on paljudes Euroopa riikides loodud eraisikute finantskohustuste infot sisaldav register või andmevahetusplatvorm, millele laenupakkujad ligi pääsevad.
Selgitamaks välja, millisel kujul võiks Eestis eraisikute kohta finantskohustustega seotud andmeid koguda või vahetada, tellis rahandusministeerium 2018. aastal vastava uuringu. Selle tulemusena on põhimõtteliselt kaks valikut: luua riiklikult korraldatud süsteem, kus süsteemi haldab mõni riiklik asutus; luua erasektori korraldatud süsteem, kus aga riik näeb ette nõuded, sealhulgas ka kontrolli vastavate korraldajate üle.
Juhul kui eraisik taotleb laenu või muus vormis krediiti, peab krediidipakkuja loodava süsteemi kaudu kontrollima, kui suured on juba laenutaotleja olemasolevad finantskohustused erinevate krediidipakkujate juures – pankade, mitte-pankadest krediidiandjate, järelmaksu ja liisingfirmade ning hoiu-laenuühistute juures.
Rahandusministeerium ootab konsultatsioonidokumendis sisalduvatele küsimuste ja valikukohtade osas tagasisidet hiljemalt 2020. aasta 25. oktoobriks. Seejärel otsustakse edasised sammud, sealhulgas ka vastava seaduseelnõu väljatöötamine.
