Neist esimene reguleerib ettevõtja ja tarbija vahelisi tasulisi lepinguid, millega antakse tarbijale üle digitaalne sisu või osutatakse digitaalset teenust. Digitaalseks sisuks või teenuseks on näiteks tarkvara, nutitelefoni rakendused, arvutimängud, e-raamatud, video- ja muusikafailid, voogedastusteenused, pilvelahendused, sotsiaalmeedia jne. Käesoleval hetkel on digitaalse sisu lepingutega seonduv nii Eesti kui Euroopa Liidu õiguses väga vähesel määral reguleeritud. Uute reeglitega täidetakse see lünk.
Justiitsminister Maris Lauri sõnul ostavad tarbijad järjest enam erinevaid digitaalseid teenuseid või digitaalse elemendiga tooteid, näiteks nutikellasid. Seetõttu on ka oluline, et selliste ostudega kaasnevates lepingulistes suhetes oleks tagatud õiguskindlus ning kõikidele osapooltele arusaadavad reeglid.
Ettevõtjate võit tuleb sellest, et kaotatakse mitmed lepinguõiguslikud tõkked ja ühtlustatakse õigusraamistikud, mis seni on takistanud piiriülest kaubandust. Tarbijakaitsenormid seevastu kaitsevad tarbijaid paremini ja seega suureneb ka klientide usaldus uute teenuste vastu, mis omakorda toetab nende valdkondade kasvu,
sõnas ta.
Näiteks käsitletakse edaspidi sisu või teenuse eest raha maksmisega võrdväärsena ka olukorda, kus tarbija esitab ettevõtjale enda isikuandmeid. Tarbijale antakse sellistes olukordades lepinguõiguslik kaitse ja pannakse ettevõtjale vastutus, kui digitaalsel sisul on mingi puudus. Näiteks kui internetist alla laaditud muusikafail ei hakka seadmes mängima või mõni nutirakendus lõpetab töötamise.
Teise, tarbijalemüügi direktiiviga vaadatakse üle ostu-müügi tehingu osaliste õiguste ja kohustuste tasakaal, näiteks eeldatakse edaspidi senise kuue kuu asemel ühe aasta jooksul, et asjal ilmnenud puudus oli olemas asja üleandmise ajal. Müüja vastutuse reeglid jäävad suuresti tavapäraste asjade puhul samaks, st endiselt kehtib üldine kahe aasta reegel.
Samuti täpsustatakse juba olemasolevaid reegleid, seoses digitaalsete elementide laialdase kasutamisega erinevates seadmetes. Seaduses saab edaspidi kirjas olema, millisel juhul on tegemist digitaalse elemendiga asjaga ning millisel juhul loetakse digitaalne sisu või teenus müügilepingu osaks, mille toimimise eest müüja samuti vastutama peab. Seega on edaspidi selgem, millised kohustused ja millise aja jooksul on müüjal näiteks nutitelefoni või fitness käevõru digitaalse elemendi osas.
Tarbija õiguste moderniseerimine direktiivi alusel tehakse teatud täpsustused väljapool äriruume sõlmitud lepingute ja sidevahendi abil sõlmitud lepingute reeglites. Seejuures nähakse ette täiendavad teavitamiskohustused internetipõhistele kauplemiskohtadele.
Digitaalse sisu direktiiv ja uus tarbijalemüügi direktiiv tuleb üle võtta 1. juuliks 2021 ning need reeglid jõustuvad 1. jaanuaril 2022. Tarbija õiguste moderniseerimise direktiiv tuleb üle võtta 28. novembriks 2021 ning reeglid jõustuvad 28. mail 2022.
