EKI uuringust selgus, et möödunud aastal sai ümbrikupalka 5 kuni 8 protsenti töötajatest ehk sama palju kui aasta varem. Arvestuslik hinnanguline maksutulukaotus suurenes sellele vaatamata mõnevõrra, sest tööga hõivatuid oli 2019. aastal rohkem ja palgatase tõusis.

Keskmisest palgast lähtuvalt arvestatud hinnanguline maksukaotus koosnes saamatajäänud sotsiaalmaksust 98 miljoni euro ulatuses ja laekumata jäänud üksikisiku tulumaksust 58 miljoni euro ulatuses.

Kui oletada, et ümbrikupalga saajad võisid tüüpiliselt saada pigem aritmeetilisest keskmisest madalamat mediaankeskmist palka, võis summaarne maksukaotus olla mõnevõrra väiksem, keskmiselt 127 miljonit eurot.

Pikema perioodi võrdluses oli ümbrikupalkade maksmine langustrendil, seda esines harvemini kui aastatel 2009 kuni 2017, rääkimata 2000. aastate algusest, mil ümbrikupalka sai 15−16 protsenti töötajaist.

Ümbrikupalga saajatest ligi kolmveerand oli saanud töötasu osaliselt või täielikult sularahas. 77 protsendil juhtudest saadi varjatud töötasu lisaks legaalsele töötasule. Legaalne palk moodustas üldjuhul neil puhkudel sissetulekust suurema osa ja ümbrikupalk lisasissetuleku.

23 protsenti ümbrikupalga saajaist sai aga kogu töötasu mitteametlikult, seega ei olnud nad registreeritud töötajate registris ja nende töötasult riigimakse ei laekunud. Ümbrikupalk moodustas vastajate hinnangul keskmisena 43 protsenti kõigi selle saajate sissetulekust, mediaankeskmine oli 30 protsenti töötasust.

58 protsenti ümbrikupalga saajaist sai seda vahetevahel. Regulaarselt ümbrikupalga saajate osakaal on viimastel aastatel järk-järgult vähenenud. Kui 2016. aastal oli nende osakaal 66 protsenti, siis möödunud aastaks oli see langenud 42 protsendile.

2019. aastal märkis 46 protsenti küsitletud ümbrikupalga saajaist, et nad said seda põhitöökohal, lisatöökohal saajaid oli 39 protsenti. 15 protsenti sai ümbrikupalka nii põhi- kui ka lisatöökohal.

Ümbrikupalga saajate töö oli 2019. aastal sagedamini seotud toitlustuse, transpordi ja tootmisega. Varjatud töötasu maksmist esines sagedamini alla 20 töötajaga väikeettevõtetes, eriti neis, kus oli majandusprobleeme.

71 protsendi ümbrikupalga saajate väitel oli ümbrikupalga saamise algatanud tööandja, 29 protsenti olid aga ise algatajaks. Peamiseks motiiviks oli soov saada suuremat tasu, kõrgemapalgalised märkisid põhjusena, et töötajate maksukoormus on liiga suur.

2019. aasta uuring näitas, et hoiakud ümbrikupalkade maksmise suhtes on muutunud taunivamaks. 74 protsenti töötajaist ei pooldanud ümbrikupalkade maksmist, aasta varem oli näitaja 69 protsenti. Pooldajate osakaal langes aastaga 13 protsendilt 9 protsendile. 17 protsendil töötajatest seisukoht puudus.

Väikese tuluga töötajatel pooldav suhtumine ümbrikupalkadesse ei vähenenud, ligi viiendik neist pidas ümbrikupalka mõeldavaks, mis näitab EKI hinnangul, et toimetulekuraskused võivad mõjutada inimeste hoiakuid. Majandussituatsioon mõjutab ka ettevõtete seaduskuulekust ja eelmistel aastatel see heades majandusoludes paranes.

Ümbrikupalk on tööandja välja makstud töötasu või osa töötasust, mille pealt ei ole riigile tasutud sotsiaalmaksu, füüsilise isiku tulumaksu, töötuskindlustusmakset ja  kogumispensioni makset.