Veeteenuse puhul see siiski nii lihtne ei ole. Seda isegi juhul, kui piltlikult öeldes juba üle tänava on teise teenusepakkuja hind kolm korda odavam. Loomulikult ei ole selline olukord tarbija seisukohast õiglane. Aga mida teha?
Vee-ettevõtted on monopoolses seisus, mis tähendab, et tarbija ise veefirmade vahel valida ei saa. Seetõttu reguleerib veeteenuse hinda konkurentsiamet, kes jälgib, et vee-ettevõtte kulud ja tulud oleksid põhjendatud. Hind kehtestatakse lähtudes kindlast metoodikast ja vee-ettevõtja enda ettepanekul ning reaalseid kulusid analüüsides.
Sama olukord nagu maal toidupoes
Praegu saavad madalamapoolset hinda nautida tarbijad eelkõige suuremates linnades, kus on tiheasustus, tööstus, tootmine ja töökohad. Teisisõnu – torukilomeetri kohta kõige enam tarbijaid. Maapiirkondade vee-ettevõtted tulevad aga toime üksnes kõrgemat hinda küsides, sest kuigi nende investeeringud torustikku, puhastusseadmetesse jm on samad või isegi mahukamad, on maal klientide hulk, kelle vahel kulutusi jaotada, mitu korda väiksem. Samasugune olukord, nagu hindadega maapoes – teame, et linnapoes on kaup odavam.
Kliimaministeerium koostöös Euroopa Komisjoniga uurib seda, mismoodi oleks Eesti jaoks kõige otstarbekam veereformi läbi viia. Et meie vee-ettevõtted oleksid tulevikus isemajandavad, jätkusuutlikud ja vee hind ei hüppaks tarbija jaoks lakke. Andmete analüüs on näidanud, et käärid suurte ja väikeste vee-ettevõtete toimetuleku vahel on suured ning lõhe kasvab järgneva kümne aasta jooksul märkimisväärselt.
Pärast ELiga liitumist on Eesti oma veetaristu parendamiseks saanud toetusi ca 20 aastat, nüüd on aga aeg muuta süsteem iseseisvaks ja mitte jääda lootma välisrahale. Enesestmõistetavalt kajastub see ka veeteenuse hindades.
Maaelanikud ebavõrdses seisus
Praegu maksab neljaliikmeline pere Eesti keskmise tarbimise juures Tallinnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse eest ca 21 eurot kuus ning Mustvee linnas 33 eurot. Edaspidi, kui vee-ettevõtted peavad omafinantseeringu eest hakkama ise täismahus kõiki vajalikke investeeringuid sooritama, kasvaksid samade perekondade kuuarved analüüsi kohaselt aastaks 2030 Tallinnas 66 euroni ja Mustvees 162 euroni. See on väga suur hinnaerinevus ning asetab maapiirkondade elanikud selgelt ebavõrdsesse seisu. Sissetulekud on juba niigi erinevad.
Hüpoteetiliselt oleks olukorda võimalik lihtsasti lahendada – kui paneme linnad ja maakohad veeteenuse mõistes ühte patta, liidame vee-ettevõtted, jagades asjaolusid ja majandamist solidaarsemalt.
Suurte asulate tarbijad maksavad veidi rohkem, et teised ei jääks päriselt hätta. Arusaadavalt aga küsivad linnade omavalitsuste juhid seepeale esmapilgul õigustatud küsimuse: miks peaksid nad olema huvitatud panema leivad ühte kappi maaomavalitsustega oma tarbijate arvelt? Isegi kui hinnatõus linnaelanikele oleks pigem marginaalne. Kuid eks iga hinnatõus on poliitiliselt ebameeldiv otsus.
Hea tahtmise ja mõistmise korral oleks kindlasti võimalik veeteenuse sektoris saavutada olukord, millest võidavad kõik.
Lähemal vaatlusel võib sel lahendusel peale solidaarsuse olla teisigi, asisemaid argumente, mis linna- ja suurte vee-ettevõtete juhte loodetavasti enam motiveeriks. Näiteks see, et personali leidmise ja hoidmise koha pealt on praegu hädas nii suured kui väiksed vee-ettevõtted. Ning see on süvenev trend, mille tõttu sagenevad avariid. Töötajaid pole piisavalt võtta kellelgi ning raske on kinni hoida olemasolevaid. Jätkusuutlikkuse küsimus on eriliselt riskantne elutähtsa veeteenuse puhul.
Efektiivne lahendus võib olla omavalitsuste piiride ülene. Kui suurte vee-ettevõtete omanikud oleks valmis majandama koos väiksematega (kusjuures majandustegevuse vorm on teisejärguline küsimus), tekiks paremad eeldused töötajate efektiivsemaks rakendamiseks, sest kompetents ja hea palk käivad ikkagi käsikäes.
Vesi halduspiire ei tunnista
Kui kaaluda asja keskkonna aspektist, siis põhjavesi, sademevesi ja vesi üldse ei tunnista haldusterritooriumide piire. Kui riskid edasilükatud investeeringutest, ebapiisavast hooldusest ja alamehitatusest maapiirkondades suurenevad, on see halb ka linnadele. Kui halvenevad elutingimused maalt linnadesse tööle käivatel inimestel ja teisi linnalisi teenuseid tarbivatel inimestel, pole see kasulik kellelegi.
Eeldagem, et tarbijal on ükskõik, kes veeteenust osutab, niikaua kuni see on usaldusväärne ja mõistliku hinnaga. Hea tahtmise ja mõistmise korral oleks kindlasti võimalik veeteenuse sektoris saavutada olukord, millest võidavad kõik. Linn, maa ja tarbija. Meil on üks Eesti. Sellisena tajume me seda julgeoleku aspektist. Meil peaks olema ka üks veekindel Eesti, mitte esimene ega teine.
Kliimaministeerium otsib koos teiste huvigruppidega aktiivselt võimalusi veesektori reformimiseks ja jätkusuutliku veeteenuse tagamiseks. See tähendab kvaliteetset veeteenust mõistliku hinnaga igale tarbijale, olenemata asukohast. Ja olukorda, kus investeeringud oleksid tehtud kõikjal õigel ajal ilma rahva tervisele liigseid riske seadmata, personal motiveeritud ning hinnaerinevused regioonides mõistlikud. Milline see plaan täpselt olema saab, selgub 2025. aasta suveks.
