Intressi ja viivise erinevused
- Intress on tasu raha kasutamise eest.
- Intressi saab nõuda ainult siis, kui selles on lepingus kokku lepitud.
- Intressi suurus (ehk määr) tuleb samuti lepingus kokku leppida. Seadusest see ei tulene.
- Viivis on õiguskaitsevahend ehk sisuliselt kahjuhüvitis. Viivise mõte on hüvitada laenuandjale kahju, mis tekib talle sellest, et ta ei saa oma raha õigel ajal tagasi. Sellise kahju tekkimist ja täpset suurust oleks väga raske tõendada ja nii on selleks puhuks välja mõeldud viivis.
- Viivist saab nõuda alati, kui laenu õigel ajal tagasi ei maksta. Ka siis, kui lepingus selles kokku lepitud ei ole. Viivise nõudmise õigus tuleneb seadusest.
Millal nõuda intressi ja millal viivist?
Intressi saab nõuda selle perioodi eest, millal laenusaajal oli õigus raha kasutada ehk alates temale raha väljamaksmisest kuni selle kuupäevani, millal laenusumma tuli tagasi maksta. Seejärel intressi arvestus lõpeb.
Viivist saab nõuda alates hetkest, kui maksetähtaeg on ületatud ehk alates viivituse esimesest päevast kuni selle päevani, mil kohustus lõpuks täidetakse (näiteks kui laen pidi olema tagasi makstud 10. novembriks, siis alates 11. novembrist).
Intressi ja viivist paralleelselt arvestada ei saa.
Tarbijalt võib nõuda viivist kuni 24% aastas, ettevõtjalt koguni 73%
Seadusest tulenev viivise määr on praegu 8% aastas ehk 0,0219% päevas ja see muutub poolaasta kaupa (nt 2016. aasta esimesel kuuel kuul oli viivise määr 8,05% aastas).
Lepingus võib aga kokku leppida kõrgemas viivises, kuid viivise määr peab siiski jääma „mõistlikuks“.
Tarbijaga sõlmitud tüüplepingute kohta on riigikohus tänavu 10. mai otsuses nr 3-2-1-25-16 (p 18) selgitanud, et kuigi viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada lähtudes konkreetsetest asjaoludest, tuleks siiski eelduslikult hinnata tühiseks vähemalt selline lepingust tulenev viivisemäär, mis ületab seadusjärgset viivisemäära kolmekordset. Seega viivise määr, mis on kõrgem kui 24% aastas (ehk kõrgem kui 0,066% päevas) on tarbijaga sõlmitud lepingus Riigikohtu hiljutise seisukoha järgi üldreeglina tühine.
Majandustegevuses sõlmitud lepingute kohta on riigikohus 30. aprilli 2013. aasta otsuses nr 3-2-1-5-13 (p-d 48−49) leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Seega ettevõtjate vahel on lubatud ka viivis 73% aastas.
Kui lepingus on kokku lepitud ebamõistlikult suur viivis, võib laenusaaja nõuda kohtult selle vähendamist mõistliku suuruseni.
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist. Nö liigkasuvõtmist saab kohtus teoreetiliselt vaidlustada näiteks põhjendusega, et sõlmitud kokkulepe on heade kommete vastane ja sellest tulenevalt tühine, kuna laenusaaja sõlmis lepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja laenuandja kasutas seejuures ära tema erakorralist vajadust, sõltuvussuhet või kogenematust.
Intressilt intressi ja viivise arvestamine on vahel lubatud
Seadus ütleb, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Tänavu 3. juunil avaldas riigikohus otsuses nr 3-2-1-175-14 (vt p-d 16-17) pöördelised seisukohad:
- Intress – seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi.
- Viivis – viivist võib nõuda ka intressilt, kui poolte uus kokkulepe on oma sisult käsitletav kompromissilepinguna ja ei ole lihtsalt maksetähtaja pikendamine või eelmise laenu kustutamiseks uue laenu andmine.
