Inventuuridest
Alustame traditsioonilistest tegevustest. Aastaaruande koostamiseks inventeeritakse varade ja kohustuste saldod. Usutavasti ei vaja rõhutamist tavapäraste varade inventeerimine, kuid tooksin eraldi välja kaks sellist valdkonda, millele vahest pööratakse liiga vähe ja/või liiga hilja tähelepanu.
Kuigi hetke makromajanduslik olukord ei anna liigset põhjust üldiseks mureks kinnisvarainvesteeringute väärtuse osas, peab õiglases väärtuses kajastatava kinnisvara väärtuse hindamist siiski varakult planeerima. Teostaja valimisel tuleb siis meeles pidada, et juhul kui just ettevõttesiseselt pole olemas sellise unikaalse kvalifikatsiooniga spetsialiste, tuleks kasutada ettevõtteväliste professionaalsete hindajate teenust. Samuti ei tohiks unustada nõuet hindamispäeva ja bilansipäeva vahelisi sündmusi hinnata. Kui ettevõttel on ka audiitor, tasuks planeeritud hindamistegevused temaga varakult läbi arutada, et hiljem aastaaruande koostamine kiirelt ja sujuvalt läheks.
Teise valdkonnana toon välja kohustuste inventeerimise. Kui iga raamatupidaja saab hakkama varade kokkulugemise ning olemasolu tõendamisega, siis kohustuste puhul on see veidi keerukam ning seetõttu kipub vahest liiga vähe tähelepanu saama. Millest lähtuda kohustuste inventeerimisel? Bilansipäeva saldodest? Osapoolte nimekirjast, kellelt aasta jooksul on midagi soetatud? Tarnijalepingute nimekirjast? Kindlasti pole see nimekiri lõplik ning ükski eelpoolmainitu pole iseenesest õige ega vale. Tähtis on, et ettevõttesiseselt mõeldakse läbi oma ostuprotsess, arvete liikumine ning varasemad juhused, kui mõni arve on kaduma läinud või muul põhjusel raamatupidamisest puudu või valesti kajastatud. Isiklikult soovitaksin kindlasti saata kinnituskirju sellistele tarnijatele, kellelt on aasta jooksul rohkem kaupu või teenuseid soetatud ning seda sõltumata nende aastalõpu saldost. Nutikas lahendus selliste kinnituskirjade puhul võiks olla lisaks nende saldo kinnitamisele (mis vahest on null) küsida kinnitust ka perioodi ostumahule. Tihtipeale võib just see protsess tuua kaasa mõningate ununenud tehingute avastamise.
Kui juba jutt läks kinnituskirjadele, siis peab siin eraldi mainima üht audiitoritele kehtivat kohustust, mis omab olulist mõju ka tema klientide kinnituskirjade saatmise protseduurile. Nimelt kehtib juba aastaid nõue, et „audiitor peab säilitama kontrolli välise kinnituse taotluste üle“. Selle rahvusvahelise ning meilgi kehtiva nõude väljatöötajate eesmärk oli selge – kui kinnituskirja saadab välja klient (ning see ka laekub kliendile), ei saa audiitor olla lõpuni kindel, et kinnituskirja taotlust või vastust pole muudetud (näiteks on jäetud mõni vajalik küsimus küsimata või laekunud vastust muudetud). Samas on meil Eestis, tulenevalt meie e-riigist, mõningad üksikud erandid, mil kinnituskirja saatmise protsess toimub veidi teistmoodi kui rahvusvaheliste standardite loojad oskasid ette näha. Nimelt on enamik Eestis tegutsevaid pankasid töötanud välja oma automaatse kinnituskirja saatmise funktsionaalsuse, mille algatamine on kliendi pädevuses ning mille tulemusi ka audiitorid aktsepteerivad.
Probleemsed valdkonnad
Konteksti loomiseks esitan mõned numbrid, õigemini suurusjärgud. Eesti registrites on ligikaudu 150 000 ettevõtet, millest mingit majandustegevust omab ligikaudu 100 000 ettevõtet, millest omakorda 10 000 suuremat ettevõtet kontrollib vandeaudiitor. Need 10 000 ettevõtet omakorda moodustavad ligikaudu 80% Eesti ettevõtlusest – 80% varadest, 80% müügitulust ja 66% tööjõust.
Tänu e-äriregistri ettevõtjaportaalile saame kerge vaevaga teha kasulikke kokkuvõtteid põhjustest, mis võivad viia „äramainimiseni“ audiitori aruandes: neile juhitakse tähelepanu, nad võivad põhjustada modifitseeritud või eitava otsuse, arvamuse avaldamisest loobumise või erinevaid kombinatsioone eelnevatest (loetavuse huvides nimetan neid kõiki hiljem „märkusteks“). Kuigi antud andmekogum on juba iseenesest representatiivne, saab neid tulemusi pidada selgelt relevantseks ka ülejäänud 90 000 tegutsevale ettevõttele, kuna 10 000 suurima ettevõtte märkuste seas enamasti puuduvad pelgalt ettevõtte suurusest tulenevad võimalikud probleemid.
Ligikaudu 17% aruannetest saavad audiitori poolt märkuse; sealjuures on märkimisväärne, et vahe märkusega lõppevate auditite ja ülevaatuste vahel on kõigest paar protsenti. Tegu on kahe aasta taguse analüüsiga, uus on parasjagu valmimas, kuid üldine statistika viitab, et suurusjärk on tänaseni sama. Seega ligikaudu igast kuuest Eesti ettevõttest ühe puhul ei kajasta raamatupidamisaruanne päris täpselt ettevõtte olukorda.
Enim märkusi audiitori aruannetes põhjustavad varad – nõuded, varud, kinnisvarainvesteeringud. Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida, et miks nõnda, kui artikli algul väideti, et varade kokkulugemine üldjuhul probleemiks pole. Tõsi, varade olemasolu, ka kogus, polegi enamasti probleem, ebaselgust ja vaidlusi tekitavad nende varade väärtused: see, kas nõuded on laekuvad, kas varad on realiseeritavad, mis väärtuses?
Järgmisteks levinumateks märkuste põhjusteks (enamasti küll asjaolu rõhutamiseks, mis pole tehniliselt „märkus“) on ettevõtte tegevuse jätkuvus ja konsolideerimine. Esimene neist on loomulikult suurem risk, kui üldine majanduskeskkond on kehv, ettevõte töötab tiheda konkurentsiga sektoris vananenud tehnoloogiaga või on üksikud suured tehingud kukkunud halvasti välja, avaldades hetke- või tulevasele finantsseisule negatiivset mõju. See on ennekõike hoiatus ettevõtte omanikele, et ettevõtte käekäiku tuleb hoolikalt planeerida ning samuti koostööpartneritele, et tehinguid tehes oldaks kursis võimalike riskidega. Teine mainitud põhjus, konsolideerimine, on heas (või halvas, sõltub vaatevinklist) mõttes enamasti „raamatupidamislik“ põhjus – tihti näiteks puuduvad õigeaegselt usaldusväärsed tütarettevõtte numbrid, eriti kui tütar asub välismaal ja on alles hiljuti kontserni lisandunud. See on enamasti välditav probleem, kui juhtkond, raamatupidajad ja vajadusel ka audiitorid selle teemaga õigeaegselt tegelevad.
Muutuv keskkond
Eelnevalt käsitletud teemad on ühed peamised, mida olulistena ära märkida, sõltumata aastanumbrist. Inventeerimine, eriti keerukamate kirjete puhul, ei ole kohustus, mida saab teha mööda minnes ning suurimaks probleemiks aruannete puhul on enamasti ikkagi varade väärtus, vahest ka mure ettevõtte tulevase käekäigu pärast.
2017. aastat ja isegi selle lõppu ilmestab elav õigusloome maksukeskkonnas. Alates 1. jaanuarist 2018 rakendub kõikidele tuludele üldine maksuvaba tulu määr 6000 eurot aastas. Kas ettevõtetes on selgus olemas, millise palgasaaja puhul maksuvaba tulu millises summas arvestada? Üha enamates on, aga mitte kõigis. Detsember on hea aeg raamatupidajaid veel sel teemal koolituda ja oma ettevõttes uue aasta muudatusi selgitada.
Samuti rakenduvad 2018. aastast olulised muudatused seoses ettevõtete tulumaksuga. Hakatakse soosima stabiilset kasumijaotust, mis, arvestades Eesti ettevõtete keskmiselt kõrgemat kapitaliseeritust, pole iseenesest paha mõte. Selle puhul peaksid ettevõtete juhtkonnad ja omanikud kindlaks määrama lähiaastate strateegia, kuidas planeeritakse mainitud soodusmäärast osa saada. Makromajanduslikult võib see tähendada ka teatud investeeringute ärajätmist või edasilükkamist, kuid vähemalt hetke turuintresse arvestades pole keerukas investeeringuteks laenu saada. Hea oleks saada riigilt signaali, mis on selle lähenemisviisi n-ö exit strategy juhuks, kui intressid hakkavad oluliselt tõusma. Sarnast teemakäsitlust ootaks ka erakondadelt, kes võimule tulles olukorda muudaks: kuidas nad seda täpselt teeks?
Mõlemad eespool mainitud muudatused toovad raamatupidajatele tööd juurde: kõigepealt muudatuste endale selgekstegemine, siis tihti juhtkonnale ja töötajatele selgitamine, tagamine, et raamatupidamistarkvara kõike muutuvat võimaldab ning mõndagi veel. Pole häbiasi kõige selle puhul nõu küsida, näiteks oma audiitorilt. Kuuldavasti olla ka riigikogu liikmed hiljuti endale ühe audiitorfirma esindaja kutsunud kinniste uste taha nõu andma, et mis see nüüd kõik tähendab, mida nad ise alles mõni aeg tagasi seadusemuudatustena otsustasid.
