"Läti alustas arvete info kogumisega 2010. aasta keskel, enne seda toimus niinimetatud arvete nummerdamine ehk riigis oli arvete jaoks ühtne numeratsioon. Seal ei ole see tõepoolest päris sellist tulemust andnud, nagu oodati. Samas on Läti süsteemil Eestisse planeeritava uuendusega võrreldes mitmed olulised erinevused," ütles MTA peadirektori asetäitja Egon Veermäe BNS-ile.
Esiteks kehtib praegu Lätis kolm erinevat maksustamisperioodi, mis tähendab, et ettevõtte käibe suurusest sõltub ka käibedeklaratsiooni esitamise sagedus – kord kuus, kvartalis või poolaastas. Kuna Lätis toimub ka käibemaksu tagastamine kaks korda aastas, siis tähendab see, et ettevõtetel on motivatsioon osade tehingute puhul nii soetus kui ka müük deklareerimata jätta, sest võimalik tagasisaadav raha on pikalt riigi käes kinni, mis mõjutab ettevõtete likviidsust, rääkis Veermäe.
"Eestis on seevastu väga vähe ettevõtteid, mis deklareerivad käivet kvartali kaupa. Seega oleme Lätist selles osas oluliselt tõhusamad. Lisaks saab Eestis käibemaksu tagasi küsida iga kuu ja tagastus ise toimub Eestis üldjuhul mõne päevaga, mis ei tekita ettevõtetele Lätiga võrreldavaid likviidsusküsimusi," lisas Veermäe.
Erinevus Läti ja rakendatava Eesti süsteemi vahel seisneb ka andmevõrdluse tõlgendamises. "Lätis on praeguse süsteemi juures kogu tähelepanu suunatud andmete lahknevusele, sest nende avaldatud andmetel lahknevad ostja ja müüja andmed 84 protsendil juhtudest. Seega on valdav enamus järelevalve ressursist suunatud nende lahknevuste lahendamiseks, mis ei pruugi aga sugugi pettust tähendada," lausus Veermäe.
Tema sõnul Eestis ei tähenda käibemaksu deklareerimise infosüsteemi rakendumine seda, et deklaratsioonivorm üksi saaks olema riskianalüüsi aluseks, vaid see lisandub täiendava allikana senistele andmetele ja riskianalüüsis kasutatakse kõiki andmeid kogumiseks. See tähendab, et riski määratlemise aluseks ei saa olema pelgalt erinevus tehingupartnerite andmetes, vaid muude andmete kõrvutamisel peab analüüs välja selgitama isikud, kelle puhul on erinevused summades seadusest tulenevate erisuste tõttu loogilised ja õigustatud ning kelle puhul mitte. "Oleme sellega juba ette arvestanud, et summade erinevusi tuleb palju ja riskianalüüsi rolliks on välja selgitada neist sellised erinevused, mis koos muude andmetega viitavad võimalikule pettusele," sõnas Veermäe.
Kolmandaks probleemikohaks Lätis on Veermäe hinnangul praegu kehtiv 1000 lati suurune tehingupiir. "Siin on oluline just välja tuua, et piir on seatud tehingule, mitte tehingupartnerile. See tähendab, et Lätis kirjutavadki ettevõtted ühe 2000-latise arve asemel mitu väiksemat arvet, et vältida sattumist maksuameti huviorbiiti. Ja hulgi väiksema summaga arveid kirjutada pole kellegi jaoks probleem," ütles Veermäe.
"Sellepärast ongi Eestis deklareerimisel lähtutud piiri seadmisel tehingupartnerist, mitte tehingust. Ühe tehingupartneri asemele viie erineva loomine ja nende registreerimine käibemaksukohustuslaste registrisse on juba oluliselt keerulisem, kui lihtsalt viie arve väljastamine," rääkis Veermäe.
Samas on Läti kolleegid ise arvete info kogumise positiivse tulemusena välja toonud selle, et neil on nüüd riskianalüüsiks rohkem infot ja varasemast vähem tülitatakse ka maksumaksjaid lisainfo küsimiseks.
Riigikogu võttis möödunud kolmapäeval vastu käibemaksuseaduse ja raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tuleb käibemaksu deklaratsiooni lisas deklareerida tehingu vastaspool, juhul kui arvete kogusumma ilma käibemaksuta on maksustamisperioodil ühe tehingupartneri kohta vähemalt 1000 eurot.
