Eesti otsus näitab, kui keeruline on luua valdkondlikke standardeid rahvusvaheliselt ülalt-alla meetodil. Kahtlemata võidutsevad alati ühepoolsed otsused, kui on oht, et mõne riigi konkurentsivõime ohtu satub, märgib leht, viidates Eesti otsusele keelduda osalemast FTT kehtestamisel hoolimata asjaolust, et 10 ülejäänud programmis osalenud liikmesriiki seda toetasid.

Väljaanne kirjutab huvigrupi Rahvusvahelise Kapitalituru Liidu (ICMA) kvartaliraportile viidates, et nüüd võib liikmesriikidel tekkida juriidilisi raskusi. "Eesti, algselt ühe 11 EL-i liikmesriigi, mis osales FTT tõhustatud koostöö programmis, väljaastumine tõstatab võimalikke küsimusi seoses 10 allesjäänud liikmesriigi potentsiaalse kokkuleppe legaalsusega," seisab finantssektori huvigrupi raportis.

"Selle põhjus on, et puuduvad protseduurireeglid puhuks, kui tõhustatud koostöö programmi liikmesriik otsustab osalemise lõpetada. Kui selgub, et ei ole võimalik osalemist lõpetada, siis jäävad vaid võimalus, et kõik liikmed otsustavad meetme siduvalt vastu võtta, või ei suuda liikmed ühist otsust vastu võtta ja protsess lõpeb," seisab aruandes.

"Et praeguses olukorras juriidilist ebaselgust vältida, peab Eestit veenma kas protsessis taas osalema asuma või (vähemalt üheksa) allesjäänud 10 liikmesriigist peaksid alustama uut tegevusluba," soovitab huvigrupp.

Eesti loobus 8. detsembril toimunud EL-i rahandusministrite kohtumisel lõplikult FTT kehtestamist soovivate riikide rühmas osalemisest. "Eesti on tänasest väljas, 10 riiki jätkavad," ütles rahandusminister Sven Sester sotsiaalmeedia vahendusel ja lisas, et kompromissid praegusel kujul on kaugenenud algsetest eeldustest ehk madalast määrast ning võimalikult laia spektrit katvast baasist.

Varem on valitsusel praegusest FTT kompromissettepanekust soovitanud loobuda muuhulgas finantssektori klaster Finance Estonia ning suuremad kommertspangad. Austria rahandusministri esitatud kompromissettepanek oleks ette näinud kitsa hulga aktsiatehingute maksustamist, erandeid turutegijatele ning pensionifondide tehingute maksustamise vältimist.

Euroopa Komisjon avaldas 28. septembril 2011. aastal ettepaneku finantstehingute maksu kehtestamiseks Euroopa Liidu 27 liikmesriigis, kuid selles ei saavutatud kokkulepet. 2013. aastal pärast Kreeka ja teiste riikide võlakriisi otsustasid 11 riiki alustada arutelusid finantstehingute maksu ühtse süsteemi loomiseks, et tagada liikmesriikide fiskaalne jätkusuutlikkus, suurendada Euroopa Liidu finantssüsteemi stabiilsust ja vältida konkurentsimoonutusi erinevate majandussektorite vahel.

Esialgse ettepaneku kohaselt sooviti koguda maksu kõigilt finantsinstrumentidega tehtavatelt tehingutelt, kui vähemalt üks tehinguosaline asub Euroopa Liidus. Võlakirjade ja aktsiatega tehtavate tehingute maksumäär oleks olnud 0,1 protsenti ja tuletislepingute maksumäär 0,01 protsenti. See oleks toonud Komisjoni hinnangul sisse umbes 57 miljardit eurot aastas. Finantstehingute maksuga sooviti maksustada eelkõige 85 protsenti finantsinstitutsioonide vahel toimuvatest tehingutest, kodanikke ja ettevõtjaid otseselt ei oleks maksustatud.