Eesti Maksumaksjate Liit (EML) ning Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) toetavad 22. jaanuari Äripäevas avaldatud OÜ Tarmeko KV juhatuse liikme Jaak Niguli ettepanekut lõpetada erisoodustusmaksude maksmine riigiasutuste eelarvest ning panna ametnikele kohustus oma tööga mitteseotud autosõidud ise kinni maksta. Suur osa erasektori töötajatest just nii teebki.
Samuti toetame eilses Äripäeva juhtkirjas avaldatud arvamust, et kõikide riigiametnike ametiautode kohta tuleb nõuda sõidupäeviku pidamist ja need päevikud peavad olema avalikud. On elementaarne, et avaliku sektori autokasutus peab olema avalik. Maksumaksja ei ole ühelegi riigiametnikule andnud autot isiklike sõitude tegemiseks. Täiendavalt võiks veel kaaluda avaliku sektori (sh ka riigi äriühingute, sihtasutuste jt) sõiduautode kohustuslikku märgistamist asutuse sümboolikaga või isegi eraldi numbrimärkide seeria või teist värvi märkide kasutuselevõtmist. Kui soovitakse muuta erasektori autokasutust, siis kõige paremini mõjub isiklik positiivne eeskuju.
Kui ametnikud peavad oma igapäevases elus täitma neid samu eeskirju, mille nad on välja mõtelnud neid ülal pidavate maksumaksjate jaoks, mõistavad nad kindlasti oluliselt paremini, kui õiglane või ebaõiglane on praegune ametiautode maksustamise süsteem ning kui lihtne või keeruline on kasvõi sõidupäeviku pidamine, mida pidada töö- ja mida erasõiduks jne. Sel juhul oleksid ka tulevased arutelud maksuseaduste võimaliku muutmise üle palju asjalikumad ja vähem emotsionaalsemad.
Siiski ei tohiks muudatused piirneda ainult ametiautodega. Palju on räägitud erisoodustuste sisust (mille osas on kahtlemata probleeme), kuid arutamist vajaks ka vorm. Meie arvates tuleks kogu erisoodustuste maksustamise süsteem ümber korraldada. Maailmas on vaid mõned üksikud riigid, kes maksustavad erisoodustusi nii nagu Eestis – anonüümse maksuna. Üldlevinud arusaama kohaselt on „erisoodustus“ üks osa töötaja palgatulust, mida tuleks personaalselt deklareerida ja maksustada. Praegune süsteem on töötaja jaoks ebaõiglane – kuna erisoodustuste sotsiaalmaksu ei isikustata, siis jääb töötaja ilma kõikidest riigi pakutavatest vastuhüvedest (pension, haigushüvitis, vanemahüvitis), samuti töösuhtest tulenevatest hüvitistest (puhkusetasu, koondamishüvitis jne). Välismaal töötavate eestlaste ja Eestis töötavate välismaalaste puhul võib riikide maksusüsteemide erinevus põhjustada isegi topeltmaksustamist.
Meie ettepanek on muuta maksuseadusi selliselt, et kõiki praeguseid erisoodustusi käsitada tulevikus kui tavalist töötasu. Erasektori töötajate puhul tähendaks see soodustuse isikustamist ja personaalset maksustamist. Avalikus teenistuses tuleks erisoodustuse andmine kui selline seaduse tasandil põhimõtteliselt ära keelata ning nõuda mis tahes isiklike hüvede (olgu selleks ametiauto kasutamine, isiklikud kõned töötelefonilt, jõulupeod ja suvepäevad jne) kinnimaksmist oma palgast. Kui asutuse juht soovib vastavalt tõsta ametniku palka, peab selleks olema eelarves raha ja palgatõus peab kajastuma ka ametlikus palgastatistikas.
Tulles tagasi sõiduautode maksustamise juurde, kordame oma ettepanekut, mille me esitasime ka viimati sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamist piirava eelnõu kohta Rahandusministeeriumile saadetud arvamuses – praegune fikseeritud erisoodustuse hind 256 eurot kuus tuleks diferentseerida vastavalt auto hinnale. Näiteks kui Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on Eestis müüdud uute sõiduautode keskmine käibemaksuga hind 24 000 eurot ja samal ajal rahandusministrile ametiautoks liisitud Mercedes-Benz E 350 (väljalaskeaasta 2013) alghind on 52 488 eurot, siis saame lihtsa arvutuse tulemusena, et kui ministrihärra ei viitsi sõidupäevikut pidada, tuleks tal maksta igas kuus 560 eurot. Töötaja, kes kasutab 5000 eurot maksvat autot, maksaks siis ka isikliku kasutuse eest vastavalt kümme korda vähem. Erasektori autode puhul laieneks see metoodika ka käibemaksule. Nii olekski Rahandusministeeriumit vaevanud suur maksuerisus kõrvaldatud ning loodetavasti vastaks meie pakutud lahendus ka rahva õiglustundele.
