Tuletis- ja riskimaandamisinstrumentide keerukus seisneb paljuski oskuses neid tuvastada, mõõta, arvestada ning kajastada. Seega võib puhtalt teadmatusest ja vähesest praktikast jääda sellised instrumendid raamatupidamises sootuks kajastamata. Kuna eelduslikult on Eestis suhteliselt vähe ettevõtteid, kelle bilansis leidub riskimaandamiseesmärgil soetatud finantsinstrumente, siis Raamatupidamise Toimkonna juhend 3 „Finantsinstrumendid” (edaspidi – RTJ 3) seda valdkonda detailselt ei reguleeri, vaid käsitleb põgusalt. Küll aga soovitab RTJ 3 kasutada rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid (IAS 32, IAS 39, IFRS 7), mis reguleerivad finantsinstrumentide kajastamist ja avalikustamise nõudeid palju põhjalikumalt.
Milleks ja kellele vaja?
Oskus võtta ja juhtida riske on tänapäeva ettevõtluskeskkonnas oluliseks eduteguriks. Võttes suuremaid riske, on võimalik teenida edu korral suuremaid kasumeid, kuid ebaõnnestumise korral kanda ka märkimisväärset kahju. Eriti on teema aktuaalne finantsasutuste puhul, kes tegutsevad ja kauplevad riskikeskkonnas, olles avatud turul valitsevale ebakindlusele ja ohtudele. Selleks, et vähendada või suurendada avatust alus¬varadest tulenevatele riskidele, kaubeldakse riskiturul tuletisinstrumentidega.
Tuletisinstrument on selline finantsinstrument, mille puhul kaubeldakse instrumendi alusvara riskidega. Kauplemise eesmärk võib olla erinevatest alusvaradest tulenevate riskide maandamine (näiteks tuleviku muutused kauba hinnas, intressimäärades või valuuta¬kurssides), või siis kasumi teenimise eesmärgil täiendavate riskide võtmine (näiteks spekuleerimine tooraine hindade või väärtpaberitega).
Riskile avatud alusvaraks võib olla mistahes vara, mille väärtus võib muutuda tulevikus aset leidvate sündmuste tõttu.
Tuletisinstrumendid
Tuletisinstrument ehk derivatiiv on selline finantsinstrument, mille väärtus sõltub muutustest intressimääras, väärtpaberi hinnas, valuutakursis, maailmaturuhinnas, hinnaindeksis või muus säärases alusmuutujas (alusvara). Tuletisinstrumendi hind sõltub alusvara hinnast ning hinnas ja muudes näitajates toimuvatest muutustest (nt intressimäär, perioodi pikkus, mitterahaline muutuja). Tuletisinstrumentide alusvaraks võivad olla mistahes valuutad, kaubad, toorained, intressid, võlakirjad, aktsiad ja kõik muu, mille väärtus muutub.
Tuletisinstrumendi algne soetusmaksumus on null või väga väike võrreldes teiste lepingu¬tüüpidega, mis reageerivad sarnastele turusituatsiooni muutustele ja mille arveldamine toimub tulevikus.
Kõik eespool toodu muudab tuletisinstrumentide teema mitte ainult keeruliseks, vaid ka väga laiaulatuslikuks.
Tuletisinstrumendid võivad olla eraldiseisvad või varjatud kujul finantsinstrumendid põhilepingus (host contract).
Levinuimad näited eraldiseisvatest tuletisinstrumentidest on forward-, futuur-, swap- ja optsioonilepingud.
Maarika Kanemägi,
vanemprojektijuht,
Deloitte Audit Eesti
Täies mahus saab artiklit lugeda majandusajakirja Raamatupidamisuudised peagi ilmuvas novembrinumbris.
